Eesti e-mürts kajab vastu kogu ilmas

Kui peaminister kutsub kokku pressikonverentsi, teatamaks, et Eesti jääb ikkagie-riigiks, siis peab asi tõsine olema. Ja see ongi: kaalul on Eesti e-riigi maine.

Rohkem kui 700 000 ID-kaarti puudutav turvarisk ei ole oht, mis lõi ootamatult sisse selgest taevast: teoreetilisest ohust andis Eestile teada grupp teadlasi ning seni ei ole see risk realiseerunud, kellegi identiteeti ei ole kuritarvitatud. Seega pole midagi halba veel juhtunud, ent võimalik halb – kui riskid peaksid realiseeruma – on väga suur.ID-kaart on midagi, mille üle oleme uhked ja mille kasutamist peame endasmõistetavaks. Tõsi, paljude tarvis on mobiil-ID juba ammugi ID-kaardi lugeja abil isiku tuvastamise ja digiallkirja andmise vahendina kasutusel. ID-kaart on taskus pigem riigipiiri ületades ja samuti kasutusel kliendikaardi asemel.

Teadmine, et ID-kaardiga saab küll edaspidi asju ajada ja keegi päevapealte-riiki kinni ei pane, ei vähenda siiski ebakindlust, mida tekitas valitsuse pressikonverentsi kokkukutsumine. Eesmärk oli muidugi mõista vastupidine: inimeste maharahustamine ja teadaandmine, et riik teeb omalt poolt kõik riskide maandamiseks. Aus oli üles tunnistada, et praegu ei tea keegi, kui kaua sellega aega läheb – ülesanne ei ole lihtsate killast.Avalikuks saanud riski kõige suurem ja otsesem mõjuna on löögi all e-hääletamise võimalus lähenevatel kohalike omavalitsuste valimistel. Viimastel riigikogu valimistel kasutas e-hääletamise võimalust 30,5% kõigist hääletanutest. Viimastel kohalikel valimistel oli e-hääle andjaid oli 21,2 protsenti kõigist hääletanuist. 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kasutas e-võimalust 31,3 protsenti hääletajaid.

Arusaadavalt on Eesti selle teemaga maailmas erakordselt suure tähelepanu all. See on ühelt poolt hea, sest mobiliseerib leidma kiiremaid ja pikaajalises perspektiivis toimivaid lahendusi, teisalt aga on ohu avastamine iseenesest mainekahju. Arvestades, kui suurt huvi tuntakse maailmas meie e-residentsuse programmi vastu, on mistahes ohu võimalus plekk e-riigi kuuerevääril.

Huvitav on see, missuguseid mõjusid võib kohalike valimiste tulemusele olla sellel, kui e-valimised tõepoolest peaksid ära jääma. Reformierakonnal on e-hääletajaid olnud tublisti rohkem kui Keskerakonnal, mille esindajad materdasid e-valimisi veel üsna hiljuti. Peaminister Jüri Ratas pressikonverentsi kokkukutsujana paistab aga olevat mõistnud, et e-valimiste kaotamine pole teema, mille üle tõsiselt arutleda.

Teiseks annab ID-kriis hoobi Eesti e-residentsuse programmile – ohus ID-kaartide omanike hulgas on hulk e-residente. Mis estcoinist me üldse räägime, kui see, millel põhineb kogu e-residentsuse aluspõhi, on rünnatav.

Kolmandaks, 29. septembril kogunevad Tallinnas Euroopa Liidu riikide riigipead ja valitsusjuhid digitaalvaldkonna tippkohtumisele, mille korraldab Eesti Euroopa Liidu nõukogu eesistujana koos Euroopa Komisjoni ja Euroopa Ülemkoguga. See olnuks hetk, kus anda ülevaade Eesti e-edusammudest ja kinnitada Eesti kui e-teerajaja rolli Euroopas ja maailmas. Nüüd tuleb meil hoopis aru anda sellest, kuidas me likvideerime e-kriisi. Kas suudame selle kriisi pöörata edulooks nagu 2007. aasta küberrünnakud, näitab aeg.