Tallinna linnajuhtimise rohelised varjundid

Eelmise nädala lõpul sai paika Tallinna linnavalitsuse avakoosseis, millega minnakse vastu järgmisele neljaastasele valimistsüklile või vähemalt selle esimesele poolajale. Kuulutati välja linnapea ja abilinnapead, kinnitati volikogu esimees ja aseesimehed.

Äripäev leiab, et Keskerakonna ja roheliste esmapilgul üllatuslik koalitsioon Tallinna linnajuhtimisel on partnerite poolt poliittehnoloogiliselt nutikas samm, mis annab võimaluse eduka partii korral mõlema erakonna poliitikutel tõusta kohaliku valitsemise tasandilt riigi tasandile.

Keskerakonna kasu rohelistega sõlmitud koalitsioonist on käega katsutav ja silmaga nähtav. See annab võimaluse jagada vastustust, samas sisuliselt jagamata otsustusõigust. See muudab nooruslikumaks ja atraktiivsemaks linnavalitsuse küllalt igavat ja luitunud kuvandit. See kõnetab valijate noort sihtrühma, keda Keskerakonnal on muidu küllalt keeruline kõnetada. See maandab riskid tulevastelt võimalikelt remmelgalangetamistelt. See ületab uudisekünnise.

Roheliste kasu sellest partnerlusest ei ole nii silmatorkav ning sisaldab üksjagu rohkem riske, kuid kindlasti ei ole nad selles lepingus vaid süütu habras käeke keskerakondliku saatana kämblas. Rohelistele võib ju ette heita põhimõttelagedust ja naiivsust. Võib väita, et omamata linnavolikogus ühtki häält, ei ole neil ühtki tegelikku hooba oma koalitsioonipartneri mõjutamiseks, mis muudab nende ärakasutamise väga lihtsaks.

See ei ole kindlasti vale, kuid teisalt saab poliitik oma valijate huve kõige paremini esindada siiski võimu teostades. Rohelistel on kaotada vähe, aga võita palju. Kindlasti tuleb neil keskerakondlikus linnavalitsuses alla neelata nii mõnigi kibe pill, kuid selle käigus omandatakse esmased poliitilised kogemused ning suurendatakse oluliselt oma nähtavust võimalike tulevaste valijate jaoks. Kui suuri prohmakaid ei tehta, annab Keskerakonnaga sõlmitud lepe põhjaliku verevahetuse läbinud rohelistele reaalse võimaluse proovida pärast kaheksaaastast pausi taas Riigikokku saada. Selles lubaduses peitub aga ka proovikivi eelkõige rohelised taas pildile toonud Züleyxa Izmailova jaoks. Kui koht parlamendis tundub juba käeulatuses olema, on sellest loobuda raske. Keskerakonna nimekirjas Riigikokku jõuda on hea asetuse korral aga kindla peale minek, roheliste valimiskünnise ületamine on ka parimal juhul loterii.

2019. aasta parlamendivalimistest rääkides ei saa mööda vaadata ka toas seisvast elevandist – Tallinna volikogu esimeheks kinnitatud rekordimehest Mihhail Kõlvartist. Tema valimistel korjatud häältesaak võimaldas tal ilmselt oma tulevast ametikohta suhteliselt vabalt valida. See, et ta valis volikogu esimehe koha, annab märku linnavalitsuse ja volikogu vaheliste jõujoonte nihkumisest. Kui kaks viimast Tallinna volikogu esimeest, Toomas Vitsut ja Kalev Kallo, olid suhteliselt nähtamatud mehed, kes lasid avalikkuses särada linnapeal, siis enne neid volikogu juhtinud Edgar Savisaar oli teist masti mees. Prognoosime, et Kõlvart muudab linnavolikogu esimehe rolli taas avalikkuses nähtavaks esindusfiguuriks, kel on võimalus ühiskondlikus debatis osaleda ja valmistuda Riigikogu valimisteks. Riigikogu valimistel rekordtulemusi tegevaid poliitikuid ootavad aga juba hoopis teised ametid.