Toetused, mida ei ole vaja

Eilse Äripäeva kaanelugu kirjeldas kurioosset olukorda: riigil on kolme aasta peale valmis pandud 28 miljonit eurot biometaani tootmise toetamiseks, aga senimaani pole ükski ettevõte Eestis veel nokatäitki biometaani üldse tootnudki ega saa sellepärast pakutavaid toetusi kasutada.

Äripäeva meelest ei ole vaja maksumaksja rahaga toetada ei biometaani ega ka millegi muu tootmist. Kõigega, mille järele on nõudmist, suudab loomulikult tekkiva pakkumise korras tarbija vajaduse rahuldada vaba turg. 

Nii on see vähemasti ideaalis. Tegelik elu on kahjuks natuke teistsugune. Igaüks näeb seda iga kuu oma elektriarvet makstes: peale tarbitud elektrienergia ja võrgutasu on kolmas komponent kliendi käest sisse nõutavas summas nagu aamen kirikus ka taastuvenergiatasu koos elektriaktsiisiga. Selline kord on ette nähtud elektrituruseaduses, mille kohaselt Elering taastuvenergiatasu suuruse välja arvutab. 

Elering hakkab menetlema, haldama ja välja maksma ka sedasama 28 miljonit eurot biometaani tootjatele suunatud toetusi. Kõige kaugemale on biometaani tootmise rajamisega jõudnud Vello Kunmani suurosalusega OÜ Biometaan, mis rajab tootmist Viljandimaale Kõo valda. Teine biometaani tootmise keskus on tekkimas Kundasse Estonian Celli kõrvale. Eeldatavasti on need tootmisüksused rajamisel teadmisel, et riigi toetus on tulemas ja garanteeritud. Kunda GreenGras Energy juhid ei tee saladust sellest, et biometaani tootmise peale mõtlema ajendas nimelt riigi kompensatsioon: säärast projekti polevat võimalik üldse ilma riigi toetuseta algatadagi.

Kui ühte projekti pole võimalik ilma riigi toetuseta algatada, siis äkki ei peaks seda üldse algatamagi. Kogemus näitab, et toetuste peale rajatud ettevõtmised jäävadki enamasti toetuste peal elama ega suuda hakkama saada reaalses turusituatsioonis, milles iga ettevõtja tegutseb. Vastutustundlik ettevõtja toetuste peale ei looda ja nendele oma äri üles ei ehita.

Toetus, tulgu ta kohaliku või Euroopa maksumaksja rahast, ei peaks olema see tõmbenumber, miks üldse mis tahes tootmist alustada. Ometi on riigi pakutavad miljonit särama pannud nii mõnegi praegu juba biogaasi tootva ettevõtte silmad: kui juba raha antakse, miks siis mitte toota, eks ole! Jutt käib nendest biogaasitootjatest, kes on juba Euroopa struktuurifondidest investeerimistoetust saanud ja teavad, mismoodi toetused maitsevad. 

Euroopa toetuse hind on olnud kohustus vähemalt viis aastat biogaasist energiat toota, ent kui see kell kukub, saavad nad valida, kas vanal viisil jätkata või hakata biometaani tootma. Nõnda nagu inimkäe vahendusel toitu saama harjunud metsaelukad ei õpi kergesti enam ise toitu hankima, ei kaldu toetuste peal vegeteerima harjunud ettevõtted edaspidi ilma nendeta hakkama saama.

Riigipoolne argument on, et biometaan on keskkonnale hea ja see teenib eesmärki, et aastaks 2020 moodustab taastuvenergia allikatest toodetud kütus kogutarbimisest 10 protsenti. Teame meiegi, et taastuvenergiatoetused ei ole ajendatud mitte üksnes rohelisest mõtteviisist, vaid ka Euroopa Liidu energiapoliitikast, mille kohaselt peaks aastaks 2020 veerand tarbitavast energiast pärinema taastuvatest allikatest.

Ent isegi selle teadmise taustal tunduvad riigi valmis miljonid turusolkimisena.