Kelle oma on minu Facebooki „like“?

Nädalavahetusel lahvatas välismeedias andmelekke skandaal, milles süüdistatakse Briti firmat Cambridge Analytica 50 miljoni Facebooki kasutaja isikuandmete kasutamises muu hulgas Trumpi presidendivalimiste ja Brexiti kampaania tulemuste mõjutamiseks.

Väidetavalt koguti andmeid 2014. aastal sotsiaalmeedias levinud populaarse isiksusetesti täitjate ja nende Facebooki kontaktide kohta. Skandaali mõjukusest annab märku asjaolu, et Suurbritannia informatsioonivolinik on alustanud menetlust Cambridge Analytica uurimiseks ning USA senaatorid soovivad Facebooki kaasasutaja ja tegevjuhi Mark Zuckerbergi kutsuda Kongressi ette aru andma.

Äripäev leiab, et järjest kättesaadavamaks muutuv suurandmete analüüsi tehnoloogia sunnib pöörama suuremat tähelepanu oma andmete kaitsele ja teadvustama, millise digitaalse jäljerea me iga päev endast maha jätame.

Erinevatel äri- ja turundusfoorumitel on kasutajate andmete väärtuslikkusest räägitud juba aastakümneid. Me kõik teame, et Facebookis on võimalik oma turundussõnumit sihtida just soovitud kasutajagrupile ja aimame, et küllap on kuskil mingid ametkonnad, kes meie andmeid ka suurema põhjalikkuse ja pühendumusega koguvad ning analüüsivad. Ometi on üsna vähesed meist endale teadvustanud, kui suure osa oma privaatsusest me tegelikult ära oleme andnud.

2004. aastal loodud Facebook on enam kui kahe miljardi aktiivse kasutajaga täna maailma suurim sotsiaalne suhtlusvõrgustik, mis salvestab igapäevaselt hiigelsuure koguse andmeid. Facebooki laaditakse iga tund üles kümneid miljoneid uusi fotosid. Inimesed jätavad Facebookis kommentaari või klikivad „like“-nuppu kümneid miljardeid kordi päevas, jättes endast maha kolossaalse digitaalse jäljerea. Nende andmete salvestamine on muutunud odavaks ning infokommunikatsioonitehnoloogia kiire arenguga muutub ka nende analüüsimine järjest täpsemaks ning kättesaadavamaks.

Cambridge'i teadlane Michal Kosinski kirjeldas juba 2013. aastal avaldatud teadusartiklis 58 000 Facebooki kasutaja hulgas läbi viidud uuringut, mis näitas, et üksnes kasutajate suhtlusvõrgustikus väljendatud meeldimiste ehk „like“ nupu vajutamiste kohta salvestatud andmete analüüsimisel on võimalik nende iseloomu ja eelistuste kohta teha küllalt täpseid järeldusi. Nii näitas automaatne analüüs 93% juhtudest õigesti ära inimese soo, 95% tema rassilise kuuluvuse, 88% seksuaalse eelistuse ning 85% tema poliitilised eelistused.

Erinevalt muust kasutajate poolt Facebooki sisestatud informatsioonist, on „like“ andmed suhtlusvõrgustikus vaikimisi avalikud. Vaevalt, et keegi meist Facebookis klikkides iga kord selle peale mõtleb. Aga võib-olla peaks.

Mitmete analüütikute hinnangul toob salvestatud ja töödeldava info kvantiteedi plahvatuslik kasv endaga kaasa ka kvalitatiivse muutuse ühiskonnas, mis on mõjult võrreldav trükipressi leiutamisega Johann Gutenbergi poolt 15. sajandil. Seda mõju on raske ülehinnata.

Esimesed avalikkuse ette jõudnud näited andmeanalüüsi mõjust ei jää kindlasti viimasteks ning need toovad endaga suure tõenäosusega kaasa ka seadusandjate ja regulaatorite teravdatud tähelepanu andmekogujate vastu. Murelikuks võib aga muuta asjaolu, et tõeliselt suurte andmekogude valdajaid on vähe ning nad on turul sisuliselt monopoolses seisundis.