Välisomanik hindab Eesti kapitalisti elutööd

Koos taasiseseisvunud Eesti riigiga kohe üheksakümnendatel hea hoo sisse saanud ettevõtjate põlvkond on hakanud mõtlema viljade noppimise peale. Aga õnneks mitte ainult: ükski äsja ettevõtte müünud või seda kavatsev omanik ei plaani – vähemalt kohe praegu – loorberitele puhkama jääda ja päriselt tagasi tõmbuda.

Väliskapitali huvi siin küpseks saanud ettevõtete vastu on kahtlemata hea märk: käigu jutt siis Transiidikeskusest, Olympic Entertainment Groupist või ka Tallinkist – viimane jäi sedakorda küll veel Eesti omanike kontrolli alla, aga kes seda täpselt teab, kui kauaks.

Ent ei Anatoli Kanajev, Armin Karu ega Ain Hanschmidt plaani pensionile minna. Sellal kui Karu pole oma täpseid plaane veel avalikustanud, on Kanajev juba teada andnud, mis ta müügist saadava rahaga teeb. Ta paneb selle kinnisvarasse, ja seda lausa siinsamas Eestis. Vähemalt osa rahast läheb Piritale hotellikeskuse rajamisse.

Kanajevi elutööks peetava ettevõtte uueks omanikuks saavad sakslased. Logistikafirma Hamburger Hafen und Logistik AG hindab kõrgelt siinse turu potentsiaali ja rõõmustab selle üle, et võib liita tugevat tulemustega ja kasumliku ettevõtte. Veelgi enam: sakslased ostavad ettevõtte, mis tegutseb valdkonnas, millel meie siin tihtipeale teab kui suuri arenguvõimalusi ei näe, olgu siis lähiajaloo valusate kriiside mäletamise või geopoliitiliste paratamatuste pärast. 

Vene transiidi äravajumisest saati on see sektor olnud eelkõige eriti julgete ja optimistlike, suurte kogemustega ettevõtjate pärusmaa. Kanajev rõhutab uhkusega, et isegi kahe suure kriisi aegu ei kukkunud ettevõte miinusesse ning parimatel aegadel on rentaablus olnud 20-25 protsenti. Sakslased igatahes usuvad, et transiidiäril on tulevikku, muidu nad ei oleks keskust ostnud. Üks kasvuvõimalus, mida sakslased eeldatavasti silmas peavad, on Rail Balticu teokssaamine ning selle kaudu siinsete konteinervedude mahu kasv: raudtee alguspunkt tuleb Muugale. Teisena peale Rail Balticu tuleku aitas tehingu sünnile kaasa ka Eesti hea maine e-riigina. See on samuti midagi, millel me ise näeme tihtipeale pigem puudusi, laias ilmas, isegi siinsamas Euroopas aga on meie e-riik ikka särav edulugu.

Tähelepanuväärne on ka see, et Eesti esimese põlvkonna ettevõtjad eelistavad oma suured ärid maha müüa väliskapitalile – mitte näiteks jätta oma majandada või omandada oma lastele. See ei ole iseenesest ei hea aga halb, mõtlemapanev ehk siiski. Küllap on tänaste rikaste toppide raudvara elu ja töö olnud nii palju raske, et see järgmist põlvkonda just ülearu ei meelita. Ka ei ole Eestis kandvat pereettevõtluse traditsiooni, pereettevõtteid küll tegutseb, kuid suures pildis on nad pigem erand kui reegel.

Sellal kui näiteks Muuga sadam jääb ikka sinna, kus ta praegugi füüsiliselt asub, on Armin Karu mahamüüdud äri tulevik füüsilise asupaigaga seotud järjest vähem: maapealsete kasiinode koha võtavad sisse veebikasiinod. Nii või teisiti on aga välismaise kapitali huvi aga kahtlemata tunnustus siinsete kapitalistide ettevõtmistele. Mõlemad hiljutised tehingud, nii Karu kui ka Kanajevi oma, on väärikad sammud mõlema kõva tegija elutöös, millest suur ja väärikas osa on kindlasti alles ees.