Soojendame end sinu mure paistel

Riigikogu valimiste kampaania algas juba tükk aega tagasi: siis, kui peaminister Jüri Ratas käis välja lubaduse suurendada pensionäride sissetulekut saja euro võrra kuus. IRL, teine valitsuserakond, on rääkinud viiesajaeurose tulumaksuvabastuse laiendamisest kõigile, sisuliselt valimislubadus seegi.  Kallid mõlemad – sellises tempos jätkates kulub nende ja lisanduvate lubaduste täitmiseks kohe hea mitu riigieelarvet.

Vägagi tõenäoliselt sobib kõigile suurematele ja vähematele poliitninadele mis tahes Eesti elu probleem, et selle lahendamise vajadusele tähelepanu juhtimiseks lehvivi hõlmu kohale kihutada, kulm kipras, kohalike elanike muresid kuulata, oponente sarjata ja iseenda kõikemõistvust kiita, potte ja panne kokku taguda – ning Tallinna tagasi jõudes järgmist probleemi otsima hakata, mille taustal häälte kokkuajamise rasket tööd teha.

Esinduslik näide on hiljaaegu avalikult teatavaks saanud Põlva ja Valga haigla sünnitusosakonna sulgemise kava – iseenesest vana plaan, nüüd aga langes otsus. Põhjus lihtne: neis linnades on sünnitusi aastas liiga vähe, et jõuaks osakondi üleval pidada. Nad lihtsalt ei majanda ennast ära. Sünnitaja poolt vaadates on olulisem aga ehk selle otsuse teine pool: sünnitusabi andmine eeldab kompetentsi ja oskusi, mis peavad kogu aeg käigus olema, et nad rooste ei läheks. Nagu see iga täppistööga on. 

Avalikult võiks üldiselt teada olla, et selle või teise haigla selle või teise osakonna sulgemine ei ole ühegi ministri pädevuses. Ammugi on see teada ministritele endile. Ometi ei pidanud ei peaminister Jüri Ratas ega tervise-ja tööminister Jevgeni Ossinovski paljuks Lõuna-Eestisse kohale kihutada, täismõõdulisi poliitetendusi anda – teades, et kogu sellel trallil mingit muud mõtet ei ole kui eneseeksponeerimine inimeste mure taustal. 

Sest inimeste mure on ju arusaadav. Mingi asutuse kinnipanemine, mõne teenuse pakkumise äralõpetamine või asjade seisu ümberkorraldamine teeb alati ärevaks – enamasti tekitab see tunnet, et midagi võetakse ära ja asemele ei pakuta midagi.  Ratsionaalselt võttes aga ei juhtu vähemalt seekord midagi hirmsat. Mitte ühegi naise laps ei jää sellepärast ilmale tulemata, et ta ei saa sündida Valgas või Põlvas. Ta sünnib lihtsalt Tartus või Võrus –  samuti toredad Eesti linnad ilmaletulemiseks. Ka Raplas ja Haapsalus ei ole enam sünnitusosakondi, ometi pole ükski titt selle pärast ilmale tulemata jäänud.

Jah, väike on sageli tore, mugav ja armas. Paratamatult on aga võimalusi ja kompetentsi rohkem suuremates keskustes. Sama kipub kehtima mitmes teiseski valdkonnas.  Siit ei pea tegema järeldust, et kogu elu ja teenused võivad ja peavadki pisematest paikadest lahkuma. Aga olgem nüüd mõistlikud: Eesti vahemaad, ammugi veel Lõuna-Eesti omad eraldi võttes ei ole nii pöörased, et sünnitajad hätta jääksid. Lapse sünd autos jäi harulduseks ka pärast Rapla ja Haapsalu sünnitusosakonna sulgemist, jääb ka nüüd.

Teine näide on Hiiumaa praamiühenduse oma. Hiidlaste mure on reaalne, aga täitsa selge on, et majandusminister seda Rukki kanalit ise sügavamaks kaevama ei lähe ja Kristen Michal ka ei käinud seda tegemas. Teisest küljest on selle mure jõudmisel suure kella külge oma ja oluline osa poliitilisel võitlusel – asja ajasid kuumaks kohalikud reformierakondlased.