Äri Venemaaga muutub üha keerulisemaks

Täna avaldatud järjekorras juba 20. Eesti kaitsepolitsei aastaraamat nentis, et kui avaliku arvamuse uuringute kohaselt on suurimaks ohuks Eesti inimeste turvalisusele terrorism, siis kapo hinnangul on suurim probleem julgeoleku tagamisel endiselt Kremli lõhestuspoliitikast lähtuv oht põhiseaduslikule korrale.

Seda tasub Venemaaga suhtlevatel organisatsioonidel ja inimestel kindlasti meeles pidada. Ühelt poolt ei maksa olla sinisilmne Venemaa riiklike huvide suhtes, teisalt tasub arvestada ka kapo teravdatud tähelepanuga. Venemaaga äri ajamine muutub järjest keerulisemaks.

Järjekordse kapo aastaraamatu ilmumiskuupäev on paljudel ajakirjanikel punasega märkmikus ära märgitud. Raamatus avaldatud info luurajate ja vastuluurajate kulissidetagusest tegevusest on lugejale põnev ning annab ohtralt materjali uudistepäeva täitmiseks. Iga aastaga küll järjest vähem. Ilmselt on kas ajakirjanikud ja lugejad muutunud informeeritumaks või on kapo muutunud kidakeelsemaks.

Majandusjulgeolekus näeb kapo tänavu suurima julgeolekuriskiga valdkondadena energia-, transpordi- (sh transiidi-) ning IT-sektorit, millele ka oma töös keskendub. Seda nii korruptsioonivastases võitluses kui ka vastuluures. Need kaks valdkonda on kapo hinnangul omavahel tihedalt seotud ning tuleb valmis olla selleks, et Kreml soovib oma huvide läbisurumiseks Eesti riigi suhtes kasutada korruptiivseid võtteid.

Eestis esineb korruptsioon kapo andmetel üha peidetumal kujul, näiteks tavalise inimese käest ei küsita enam niisama labaselt altkäemaksu ning kuritegelikud kokkulepped on maskeeritud peitkuritegudele omase põhjalikkusega. See sunnib ka korruptsiooniga võitlevaid korrakaitsjaid üha enam spetsialiseeruma. Korruptsioonivastase võitluse edu võti peitub aga ühiskonnas levinud väärtushinnangute muutumises ja korruptsiooniohu senisest laiemas tajumises ja mõistmises. Ka Ühingu Korruptsioonivaba Eesti juhatuse liige Aive Pevkur leidis hiljuti Äripäevas avaldatud arvamusloos, et kuigi Eesti elu on kümne aastaga kiiresti arenenud, ei ole korruptsiooni koha pealt mõtteviis olulisel määral muutunud ning väikest petmist peetakse aktsepteeritavaks.

Kapo nendib oma aastaraamatus, et tippkorruptsiooni vastases võitluses on tähtis mõista otsuste ja õigusaktide kujunemist ja nende tagamaid. Lobimine on demokraatia osa, kui see toimub korruptsiooni välistavate kokkulepitud reeglite järgi, kuid reeglid võiksid kapo hinnangul selgemad olla. „Peame väga vajalikuks läbipaistvuse suurendamist, mis aitaks vähendada ja piirata varjatud ning ebakohast lobimist,“ nendib aastaraamatu koostaja.

Tavapäraselt kaitsepolitseiamet oma aastaraamatus seadusandjale ettepanekuid teinud ei ole, seetõttu tasub seekordset üleskutset tõsiselt võtta. Mida varjatum ja laiema toimega on lobimine, mida läbipaistmatum on tulemus, seda enam on kapo kinnitusel alust kontrollida lobimise tagamaid ja põhjuseid korruptiivsest aspektist.

Kuigi Euroopa Liidu läbipaistvusregister hakkas tööle juba 2011. aastal, on Eestis lobitöö senini reguleerimata. Erinevaid algatusi selles suunas on olnud ning parlamendi lobiregistri ja lobireeglite määratlemist on Eestilt nõudnud ka Euroopa Nõukogu korruptsioonivastane komisjon GRECO, kuid seni ei ole tulemusteni jõutud.

Näis, kas kapo avalik pöördumine ses asjas midagi muudab.