Lapsi tuleb õpetada digimaailmas käituma

Veronika Kalmus, ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia professor
Signe Opermann, TÜ teaduskommunikatsiooni peaspetsialist
06. juuli 2016, 07:30
Lapsed ei suuda teatud vanuseni eristada digimaailma pärismaailmast, mistõttu on vanema suunamine äärmiselt oluline.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160706/USEFUL/160709916/AR/0/laps-arvuti-internet.jpg

Võime eeldada, et infoküllases ühiskonnas on tähtsal kohal meediakasvatus ja -haridus, kuid selgub, et paljud vanemad ei tea, kuidas suunata oma lapsi internetti kasutama.

Selleks, et teada saada, milline roll on meediakasvatusel ja -haridusel üldises sotsialiseerimisprotsessis, keskendusid Tallinna ja Tartu ülikooli teadlased oma uuringutes laste meediakasutuse sotsiaalsele vahendamisele. Selle määratlemiseks pakuti välja kahene jaotus, esiteks sotsiaalne toetamine, mis hõlmab õpetajate, eakaaslaste, vanemate või teiste pereliikmete poolset abistamist, juhendamist, kooskasutamist ja -tõlgendamist, ning teiseks, sotsiaalsed ja tehnilised reeglid ja piirangud, mille kehtestavad enamasti õpetajad ja lapsevanemad.

Nii lõid teadlased vahendaja-rollide tüpoloogia: väravavaht, kes valib laste jaoks välja teatud meediakogemused ja jätab tahtlikult või ebateadlikult kõrvale teised; treener (ehk teejuht), kes näitab meediamaastikul teed ja aitab aru saada sellest, mis on raskesti mõistetav või millega on raske toime tulla; aken, mis avardab laste vaatevälja ja teadmisi meediamaailmast ning selle positiivseid kasutusvõimalusi; nõustaja või usaldusisik, kelle poole lapsed pöörduvad pärast negatiivset internetikogemust. 

Uuringutest selgus, et riikide tasandil mängivad peale valitsevate väärtushinnangute rolli heaolurežiimid, mis kujundavad naiste tööhõivet ja avaliku lastehoiuteenuse kättesaadavust. Need omakorda mõjutavad strateegiaid, mida lapsevanemad saavad kasutada laste kasvatamisel, sealhulgas meediakasutuse vahendamisel. 

Sooline erinevus

Eesti lapsevanemad on laste internetikasutuse sotsiaalses vahendamises võrdlemisi passiivsed, jäädes sarnaselt teiste Ida-Euroopa riikide vanematega alla Euroopa keskmisest. Analüüsid kinnitasid, et Eesti lapsevanemaid iseloomustab kõikumine autoritaarsete ja liberaalsete kasvatuspõhimõtete vahel. Lubamise-keelamise, heakskiidu-hukkamõistu ning kontrollivajaduse piirid on hägustunud, tekitades vanemates segadust. See avaldub ka laste internetikasutuse sotsiaalse vahendamise soolistes erinevustes. Nii pooldavad Eesti vanemad poiste puhul autoritaarset, käskudel-keeldudel põhinevat internetikasutuse vahendamist. Tüdrukute meediakasvatuses pööravad vanemad suuremat tähelepanu netiturvalisusele, kuid suhtuvad palju liberaalsemalt internetis veedetud aega ja veebitegevustesse.

Vanemliku vahendamise tüüpidest on sobivaim aktiivne, sotsiaalselt toetav vahendamine, eriti siis, kui laps on kogenud internetis midagi häirivat. Piirav ja keelav vahendamine võib kaasa tuua ka soovimatuid tagajärgi. Näiteks ilmnes uuringust lasteaialastega, et krimisarja vaatamise katkestamine poole pealt lapse magamaminekuaja tõttu tekitab lastes häiritust, sest süüdlane jääb tabamata ja kuritöö karistuseta.

Õpetajatepoolne vahendamine on nii Euroopas kui ka Eestis positiivselt seotud õpilaste digitaalsete ja netiturvalisuse pädevustega, mis lubab väita, et õpetajad täidavad Euroopas üldiselt veebiteejuhtide või -treenerite rolli. Niisugune seosemuster ei ilmnenud siiski kõigis uuritud 25 riigis, viidates sellele, et õpetajate treeneriroll võib olla alles kujunemisjärgus.

Eesti õpetajad rakendavad enamasti internetikasutust piiravat ja reguleerivat strateegiat. Levinud on ka treenerirolli täitmine, kuid õpetajate tegevus nõustaja või usaldusisikuna osutus tagasihoidlikuks. Eesti keelt rääkivate ja väikestest asulatest pärit laste õpetajad sekkuvad laste internetikasutusse aktiivsemalt ning pakuvad internetiohtude korral rohkem nõuandeid ja abi kui vene keelt kõnelevate ning suuremates asulates elavate laste õpetajad.

Praktilised soovitused

Kuivõrd pealekasvavate põlvkondadeni jõuab ümbritsevas maailmas toimuv suuresti elektroonilise ja sotsiaalmeedia kaudu, on oluline pöörata tähelepanu kõigile vahendatud kommunikatsiooni aspektidele, mis laste ja noorte arengule ja käitumisele mõju avaldavad.

Lastevanematele suunatud juhistes on olulisel kohal sammud, millega valmistada ette laste esmased kokkupuuted digimaailmaga. Noorematel kui 9aastastel on raskusi virtuaalse ja lavastatud reaalsuse eristamisega pärismaailmast, kuna selles vanuses ei ole veel arenenud vajalik kriitikameel. Uuringud on näidanud, et sageli ülehindavad täiskasvanud laste internetioskusi. Väärib rõhutamist, et virtuaalmaailmas läheb tarvis samasuguseid sotsiaalseid oskusi ja käitumisreegleid nagu mujal, mistõttu oskab ka lapsevanem, kelle teadmised arvutitest või internetist ei ole kõrgtasemel, pakkuda asjakohast nõu ja abi, et kokkupuuted arvutimaailmaga ei kujuneks lapsele problemaatiliseks elamuseks. Last tuleks julgustada häirivatest juhtumitest viivitamata rääkima. Perekonnas on sageli alahinnatud ressurss internetikasutuses kogenumad vanemad õed-vennad, kes saavad mõningate murede lahendamisel samuti abiks olla.

Meediapädevuse õpetamise ja interneti kasutamise juhendamisega tuleks alustada juba lasteaias, rääkimata koolikeskkonnast, kuhu lõimitakse digitaalseid vahendeid üha tempokamalt. Meediakasvatusse soovitavad teadlased õpetajate toetaval suunamisel kaasata rohkem laste ja noorte eakaaslasi, kellel on oluline roll üksteise juhendamisel ja vastastikusel õppimisel. Teisalt on lasteaedadel ja koolidel head võimalused jagada vastavaid teadmisi ka lastevanematele, informeerides neid näiteks arvutikasutamise soovituslikest ajapiirangutest. Samuti lasteaias või koolis ilmnevatest meedia võimalikest mõjudest ning soovitades infomaterjale ja artikleid. Tänuväärsed on ka vanematele korraldatavad koolitused ja kogemuste vahetamise üritused.

Poliitikakujundajatele mõeldud suunistes tuuakse võimalikult varase meediaõpetuse ja -kasvatuse kõrval esile ka veebiriskide tundmise ning vastavate käitumispraktikate omandamise vajadust. Koolidesse soovitatakse tuua nn laiendatud arvutiõpetus, mis pööraks tehniliste oskuste kõrval tähelepanu sotsiaalsetele strateegiatele, mida laps või noor saab kasutada näiteks oma privaatsuse kaitsmisel ja küberkiusamise või netiahistamisega toimetulekul. Noortele on tänapäeval eriti olulised digitaalse identiteedi loomise ja kaitsmise oskused, kuivõrd need aitavad suurendada sotsiaalset haaret, kontrollida oma digitaalset jalajälge ja teadlikumalt kujundada virtuaalset portreed, millest võivad hilisemas elus sõltuda nii sotsiaalsed suhted kui ka karjäär.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
05. July 2016, 23:09
Otsi:

Ava täpsem otsing