Tööjõupuuduse vastu aitab õpipoisiõpe

06. august 2016, 08:45
Õpilane Narva kutseõppekeskuse keevitusklassis.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160806/USEFUL/160809905/AR/0/õpipoisiõpe.jpg

Ajal, kui ettevõtteid kimbutab tööjõupuudus ning oskuslike ja lojaalsete töötajate nappus, võiksid ettevõtjad rohkem kaaluda õpipoisiõpet ehk töökohapõhist õpet.

Tööandjate keskliit küsis ettevõtjatelt, milline on nende huvi õpipoisiõppe vastu ja valmisolek olla kutse- ja kõrgkoolide praktikabaasiks. Küsitlusele vastanud 92 ettevõttest rakendas õpipoisiõpet vaid 17%, ent huvi selle vastu on üle pooltel.

Küsitlusele vastanutest suurem osa (ligi 60%) tunnistas, et tunneb kvalifitseeritud tööjõust puudust, samas teeb kaks kolmandikku koostööd vähemalt ühe kutsekooliga õppekavade arendamisel. Kutsekoolidega ei tee mingit koostööd veerand töötleva tööstuse ning hulgi- ja jaekaubanduse ettevõtetest ning 30% ehitusettevõtetest.

Mis motiveerib ettevõtteid õpipoisiõpet korraldama?

  • Võimalus tagada oma sektori spetsialistidele järelkasv, koolitada oma ettevõtte inimesi ning kutsekoolide õpilasi endale vajalike oskustega töötajateks.
  • Juhendajatele koolituste võimaldamine.
  • Ettevõtte huvidele vastavad õppekavad ja praktikaeesmärgid.

Ettevõtete esmane huvi on saada oma ridadesse oskuslik ja lojaalne töötaja. Rimi Eesti Food ASi personalijuhi Kaire Tero sõnul on just õpipoisiõpe kõige parem garantii, et töötajad omandavad vajalikud oskused: „Nad teevad sama tööd, mille tegemiseks nad teoreetilist osa juurde õpivad. Iseasi, kas see teoreetiline osa on piisav ja katab kõik valdkonnad, mida kutsetunnistusega inimene teada võiks.“

Rimi õpipoisteks on tavaliselt oma töötajad, keda õppima innustatakse. Õpe on töötajate hulgas populaarne, inimesed näitavad ise huvi üles ning pole karta, et konkurentidele järelkasvu koolitatakse. „Muidugi oleme ka teistele ettevõtetele magus koolituskeskus, aga ettevõttel, kes tahab töötajate õppimist ja arengut toetada, tuleb ka see risk võtta, et keegi üle ostetakse.“

SA Pärnu Haigla on üks suuremaid praktikabaase, kus mullu käis praktikal 260 noort, peamiselt TÜ arstiteaduskonnast ja tervishoiukõrgkoolidest, aga ka Pärnu kutsehariduskeskusest, kus koolitatakse hooldajaid; käinud on praktikante ka toitlustus- ja IT-sektorist, samuti välismaa tudengeid. „Õpipoisiõpet me praktiseerinud ei ole, vajame pigem kõrgharidusega spetsialiste nagu arstid ja õed. Koristajate ja hooldajate tööjõupuudust meil pole,“ rääkis haigla personali arendusjuht Jaana Kikas. Samas on neil vajaduse tekkides valmisolek rakendada ka õpipoisiõpet.

Parimatele praktikantidele teeb haigla tööpakkumise, paljud tudengid töötavad osakoormusega ka õpingute ajal. „Praktikavõimaluse pakkumine on asutusele mitte ainult kohustus, vaid suur võimalus leida noori töötajaid, keda eelnevalt tundma õppida. Noorte juhendamine on arendav ka juhtidele ja spetsialistidele,“ märkis Kikas.

Mis takistab ettevõtteid õpipoisiõpet korraldamast?

  • Ettevõttel puuduvad vajalikud juhendajad.
  • Vähene informeeritus õpipoisiõppe võimalustest.
  • Õpipoisi juhendamine toob ettevõttele lisakohustusi; töötaja koolituse ajal tuleb kellelgi tema töö ära teha.

Põhitakistuseks ettevõttes õpipoisiõppe korraldamisel on juhendajate puudus ning nende suurem töökoormus. Tööandjate keskliidu küsitlus näitas, et vaid viiendik praktikajuhendajatest on läbinud vastava koolituse. Koostöö kutse- ja kõrgkoolidega eeldab lisaks juhendamisele töökohas ka mahukat paberitööd: praktikahinnangud, kursusetööde juhendamine. Tööandjale langeb päris suur koormus, kuna 2/3 õppest toimub töökohas.

Rimi Eesti Food ASi personalijuhi Kaire Tero arvates on juhendajate väljaõpe väga pikk ja teoreetiline. „Juhendajad vajavad konkreetset ja praktilist nõuannet, pahatihti jääb koolimaailma akadeemiline pool praktikule võõraks. Positiivne, et koolid ja tööandjad püüavad hästi tihedat koostööd teha ning koolid tunnevad huvi selle vastu, mida töömaailm vajab,“ tunnustas ta.

SA Pärnu Haigla personali arendusjuht Jaana Kikas tunnistas samuti, et praktikantidega tegelemine on juhendajale lisakoormus, mida võimendab õenduse ja arstinduse tööjõupuudus. „Proovime oma inimesi motiveerida, nad käivad praktikantide juhendamise kursustel, ja eks praktikandi võtmine toob ka värsket tuult ja mõtteid – see on hea võimalus oma tööd analüüsida,“ lisas ta. Tervishoiusektoris on praktika juhendamine riiklikult tasustatud, kooliga sõlmitakse praktikaleping. Ka töötukassa raames läbiviidav tööpraktika on tasustatud.

Kikase arvates on praktikad pahatihti väga pikad – kui arstinduses on see mõistetav, siis näiteks IT-spetsialistide või sekretäride puhul toob see juhendajale suure koormuse. „Õnneks on koolid pragmaatilised ja saavad aru, et ettevõtete ja asutustega tuleb juba eelnevalt koostööd teha. Eesmärk on ju, et ei koolitataks inimesi, kel pole pärast kuhugi minna,“ lisas ta.

Haapsalu Uksetehas ASi juhataja Ago Soomre sõnul võib õpipoisiõppe rakendamisel olla takistuseks hoopis nende noorte puudus, keda välja õpetada. „Oleme seda õppevormi kasutanud ja meil oli ka pädev juhendaja, kes on nüüd paraku pensionil. Meil on olnud, et tuleb noor tööle ja läheb siis õppima, aga on tulnud ka kutsekooli õppureid praktikale. Küsimus on ikkagi selles, kust tulevad need motiveeritud inimesed – neid, kes soovivad tööle tulla, on piisavalt, aga igaühest puidupingitöölist ei saa,“ nentis Soomre. Kui on näha, et inimesele tehasetöö sobib, innustab ettevõte neid ka õppima minema. Haapsalu kutsehariduskeskuses õppimiseks on tootja esitanud neli kandidaati, kes loodetavasti sügisel ka õpinguid alustavad.

Soomre sõnul ei piisa, kui õpipoisiõppe tehasepoolne juhendaja on pelgalt hea spetsialist ja tubli töötaja. „Tal peab olema ka õpetajageen. Samas õpetame me kogu aeg oma töötajaid kohapeal välja. Ma ei arva ka, et ettevõtjaid tuleks selles tegevuses kuidagi eriliselt toetada – praegune toetus on piisav,“ märkis ta.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. August 2016, 02:20
Otsi:

Ava täpsem otsing