Leiba ja armastust

Nii söögisaal talvel kui ka suvine aed on täis seda erilist suminat, mis tekib vaid siis, kui inimesi on palju ja neil on hea olla. Juba kaks kuud pärast Leib Resto ja Aed avamist 2011. aastal oli kohtade saamiseks vaja laud varakult kinni panna. Vähemalt suvel ja nädalalõppudel. Nüüd oli restoran pilgeni täis ka esmaspäeva õhtul. Vaba laua võis saada alles tunni pärast, kuulsin öeldavat turistidele, kellel broneeringut polnud.

Uut Eesti kööki pakkuvatest restoranidest on Leib Resto ja Aed kõige selgema käekirjaga: lihtne, mitte ülearu tembutav toit, kuid leidlik ja suudab alati üllatada. Joogi-söögi kokkusobitamisel on tänu super-sommeljee Kristjan Peäskele olnud kõik juba algusest peale tipptasemel. Head sommeljeed valdavad klassikalisi joogi-toidu kooskõla printsiipe ja oskavad nende järgi veini soovitada. Väga head otsivad klassikale aga alati midagi lisaks: oli Leib Resto ja Aed ju esimene, kus toitu hakati õllega kokku sobitama. Seekordseks üllatajaks oli Venetost pärit orange wine, mida pakuti veise-tartar’i juurde.

Joogikaart on vaatamisväärsus. Kõigepealt muidugi oma erakordse sisukuse ja külluslikkuse tõttu, aga vähem oluline pole ka selle kasutusmugavus – joogikaart algab sisukorraga. Isegi siis, kui teil on väljakujunenud oma lemmik, mida aperitiiviks joote, ei tasu selle tellimisega rutata, võib-olla leiate midagi sellist, millest seni pole osanud mõeldagi. Näiteks viinamarjamahl veinipõllult alkoholita aperitiivide “alapeatükist” või omatehtud akvaviit kohalike aperitiivide seast. Või hoopiski Põltsamaa Mimosa.

Kõik on kohal, tundub joogikaarti sirvides. Veinid nagunii, sealhulgas ka parimad Eestimaal tehtud veinid, orgaanilised ja biodünaamilised veinid ning uskumatu valik käsitöö- ja mittekäsitöö õllesid ning siidreid. Viimased nimetatutest pole jaotatud mitte valmistusviisi või maa järgi, vaid iseloomu järgi: kergeltlibisevad, hapukad, humalased, jne.

Maitsed, jah, nende üle võib vaielda. Seekord olid nii seenesupp kui ka kukeseenepraad minu jaoks liiga soolased, elamuseks kujunes aga veisetartar: sügavmahe lihahake, röstitu kuivikupuruga teraliseks kujundatud eriliselt pehme majonees ja marineeritud redised. 

Seekord märkasin restoranis Leib Resto ja Aed midagi sellist, mida varem Eestis pole tähele pannud – teenindajad liikusid eriti kiiresti, peaaegu et jooksid. Seni olin jooksvaid kelnereid näinud vaid Prantsusmaal ja Belgias ning arvasin, et põhjamaised teenindajad ei suudagi nii kiiresti liikuda. Või et see nende arvates justkui ei sobi. Ja veel midagi prantslaslikku oli meie teenindajas: kui mu lauakaaslasel jätkus võhiklikkust küsida, kust prosecco pärit, ilmus tema näole samasugune irooniavirve, millega kord üks Pariisi tänavakohviku kelner mind mõõtis, kui talle liiga väikese jootraha jätsin.