Tuhanded maksavad sotsiaalmaksu valesse riiki

Mõni aasta tagasi avaldas Soome pensionikeskus pressiteate, mille järgi makstakse tuhandete Soomes töötavate eestlaste sotsiaalmaksu mõlemasse riiki. Kui siia lisada ka need, kelle sotsiaalmaksu makstakse küll ainult ühte, kuid valesse riiki, ning need eestlased, kes töötavad mõnes muus riigis peale Soome, võib üsna kindlalt eeldada, et sotsiaalmaksu valesse riiki maksmine võib puudutada kümneid tuhandeid Eestiga seotud töötajaid.

Sellise segaduse põhjus on tõenäoliselt asjaolu, et paljud ettevõtjad ja raamatupidajad ei ole teadlikud, et Euroopas määravad piiriülese töötamise puhul sotsiaalmaksu tasumise Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrused nr 883/2004 ja nr 987/2009. Või kui seda ka teatakse, siis praktikas neid määruseid väga ei loeta ning nendesse ei süveneta. Sellisel teadmatusel ja lohakusel on aga üsna karmid tagajärjed. Nimelt ei anna valesse riiki tasutud sotsiaalmaks töötajale selles riigis mingeid hüvesid ning valesse riiki makstud sotsiaalmaks ei vabasta ka õiges riigis tekkiva sotsiaalmaksukohustuse eest.

Määruste rakendamise läbiv põhimõte on see, et piirülese tegutsemise korral tuleb sotsiaalmaksu maksta ainult ühte riiki korraga. See peab olema õige riik ning aktiivsest tegevusest teenitud tulu ei tohi jääda riikide omavaheliste normide koosmõjus maksustamata. Just selleks, et saavutada kõikehõlmav ja ühtne lahendus, ongi otsustatud määruste kasuks, mida Euroopa Kohtu praktika keelab kohalikku õigusesse üle tuua.

Määruse nr 883/2004 artiklis 11 sisalduva üldreegli järgi tuleb sotsiaalmaksu maksta riigis, kus inimene füüsiliselt töötab. Kuigi üldreegli rakendamise detailid ei ole keerulised, kipub aeg-ajalt see ununema.

Kui näiteks Eesti äriühingu juhatuse liige on Rootsis elav ja tegutsev isik ning talle makstakse sellise funktsiooni täitmise eest tasu, kuulub see tasu maksustamisele tulumaksuga küll Eestis, kuid sotsiaalmaksu tuleb tasuda Rootsis. Kas seda saab teha inimene ise või peaks Eesti ühing ennast sotsiaalmaksu tasumiseks Rootsis registreerima, sõltub juba Rootsi õigusest.

Määruse nr 883/2004 artiklis 12 sätestatakse, et kui isik töötab mõnes liikmesriigis ja tema tööandja tegutseb tavaliselt seal, siis kui tööandja lähetab inimese enda nimel tööle teise liikmesriiki, kehtivad endiselt esimese riigi õigusaktid. See tähendab näiteks, et Eestist töötaja saatmisel Soome tasutakse sotsiaalmaksu edasi Eestis. Ainus tingimus on, et selline töö ei kesta eeldatavalt üle kahe aasta ning teda ei saadeta teist lähetatud isikut asendama.

Selle põhimõtte rakendamine on kõige problemaatilisem nende Eesti ettevõtete puhul, kelle tegevus toimub suuremalt jaolt teistes riikides. Kui Eesti ettevõtet ei loeta Eestis tavaliselt tegutsevaks, siis selline erireegel ei kohalduks, sotsiaalmaksukohustus ei jääks lähetuse korral Eestisse ning liiguks üldreegli järgi inimesega kaasa.

Samuti tekitab praktikas üsna palju probleeme see, kas 24 kuu lõppemisel saab selle isiku uuesti lähetada samasse riiki. Selle kohta on halduskomisjoni otsuses märgitud, et kui töötaja lähetus on lõppenud, ei saa samale töötajale lubada uut lähetust samade ettevõtjate juures ning samas liikmesriigis enne, kui eelmise lähetuse lõpust on möödunud vähemalt kaks kuud. Selle põhimõtte juures on teatud juhtudel siiski lubatud teha erandeid.

Määruse nr 883/2004 artikkel 13 kehtestab reeglid mitmes riigis töötamisele. Meeles tuleb pidada, et regulatsiooni eesmärk on tagada, et sotsiaalmaks laekuks kogu aeg ainult ühte riiki.

Vaatame probleemi illustreerimiseks näidet, kus Läti resident töötab ühe kuu jooksul nädala Eestis, nädala Lätis, nädala Leedus ja nädala Rootsis, saades sellise töö eest vastavas riigis tasu sama riigi tööandja käest. Kuigi sellisel juhul on nendel kõikidel riikidel õigus saada sellele isikule makstud palgalt tulumaksu, on sotsiaalmaksu õigustatud saama ainult üks riik kõikidelt tasudelt. Selle õige riigi valikuks näeb artikkel 13 ette põhjaliku testi, kus tuleb esmalt määrata inimese elukoht spetsiaalsete reeglite alusel, analüüsida, kas oluline osa tegevusest toimub elukohariigis või mitte, ning vaadelda tööandjate asukohti. Kui selle analüüsi tulemusel tuvastataks näiteks, et sotsiaalmaksu on õigustatud saama üksnes Läti, ei tohiks Eesti tööandjalt sellisele isikule makstud tasult Eestis sotsiaalmaksu tasuda. Kas seda saab teha töötaja ise või peab Eesti tööandja ennast sotsiaalmaksu tasumiseks Lätis registreerima, sõltub Läti õigusest.

Sotsiaalmaksu tasumise reeglid on tunduvalt keerukamad, kui esmapilgul tundub. Selleks, et määrustes toodut korrektselt rakendada, tuleb ennast kurssi viia ka kohtupraktikaga, halduskomisjoni otsustega ning riikide kaupa ka sellega, kas sotsiaalmaksu saab teises riigis maksta töötaja või tuleb ennast seal tööandjal ainult sotsiaalmaksu tasumiseks registreerida.

Autor: Marko Saag, ATTELA advokaadibüroo rahvusvahelise maksuõiguse advokaat