Restoranitest: Saaremaa suurim üllataja

Kui paljudes teistes söögikohtades, mida ma Saaremaa toidureisil juhtusin külastama, on aastakümnete tagune gastronoomiline ajalugu veel päris tõsimeeli kohal, siis Retro ainult mängib minevikuga, pakkudes vanaaegse butafooria varjus kaasaegseid ja vägagi põnevaid maitseid.

Retromäng hakkab peale juba maja ees, kus asfaldile joonistatud lilled meenutavad aegu, kui graffitit tehti kriidiga ja mitte seintele, vaid kõnniteedele. Lauakatted panevad näpuga katsuma – kas tõesti päris vakstu? Siiski mitte, hoopiski vakstusarnane lina. Veinipudel jahtus vanakooli emailämbris, piimakann on mummuline, minevikku meenutavad kiikhobu ja jalgratas, millel vanust poole sajandi kanti.

Oma maja limonaadi nimi on Marjalimps ja selle pudel sarnaneb omaaegsete töntsakate piimapudelitega. Valmistajana on pudelil kirjas tööstuskombinaat Retro ja osa tekstist on üle kinnitatud ka vene keeles.

Menüüs läheb retromänguga kaasa vaid sabaots ehk magustoitude osa: Kirju koer ja kompott vahukoorega. Muu menüü ja joogikaart on väga kaasaegsed, ühendades kohaliku tooraine laia maailma maitsetega.

Ükski endast lugupidav Saare söögikoht ei saa läbi kohaliku lamba ja lestata. Nii ka Retro, aga seal pakutakse veel Saaremaa piimavasikat, räime, kilu ja muud kohalikku kala. Menüü kinnitab, et valdav osa viljadest on Saaremaalt. Muidugi ei jäta kohalikkusele tänapäeval ükski endast lugupidav söögikoht panustamata, kuid vähestel jätkub oskust sellele ka omalt poolt midagi juurde anda. Retro peakokk Sander Väärt käib kohalikkusega vägagi loominguliselt ringi, road on hästi komponeeritud ning maitsed kenasti tasakaalus.

Saaremaa lammas on saanud lisandiks kollase peedi ja lillad porgandid, porgandi- ja pastinaagikreemi ja paar kartuliveerandikku. Rohuroheline külm suvine supp on kurgist ja suvikõrvitsast, ilu ja erksust lisavad marineeritud kurgi- ja porgandiviilud. Arooniast, mis astelpaju kõrval on tulutult aastaid taasavastamist oodanud, on tehtud mõnusalt hapukas magustoit arooniahüüve - koos arooniaga on menüüsse jõudnud ka kena kodune sõna „hüüve“.

Teine tore sõna, mida Retros pole ära unustatud, on lihtne „tere“. Vahepeal olen hakanud arvama et suvi on teinud mu nähtamatuks: järjest satun kohtadesse, kus ettekandjad tunduvad justkui minust läbi vaatavat. Ja kuigi Retro oli rahvast täis, oli ettekandjal on aega ja tahtmist mitte ainult tervitada, vaid ka rääkida, mida kokk on taldrikule pannud ja kuidas see valmistatud on. Ja et sepik on speltajahust ja leib täisterajahust, kõik kohapeal tehtud.

Menüül on kirjas kokk Sander Väärt, joogikaardil sommeljee Indrek Poolak. Nii kui peakokk, on ka sommeljee teinud head tööd. Kohalikud õlled on kirjas valmistajate, muu maailma õlled tüübi järgi: pinnakääritusega, põhjakääritusega, lambic, nisuõlu, trappist jne. Veinivalik on korralik, iga vein saanud ka väikese iseloomustuse. Neid kirjeldatakse maitse, lõhna ja muidugi toidusobivuse, aga ka meeleolu järgi.

Kohvik Retro, Lossi 5, Kuressaare, august 2017Dirhami Kalakohvik, Noarootsi vald, Dirhami, Läänemaa, juuni 2017Saku Gastropub, Rotermanni 14, Tallinn, juuni 2017Fredo, Tartu mnt 83, Tallinn, juuni 2017Papa Joe, Sadama 25-4, Tallinn, mai 2017