Restoranitest: restoran maailma äärel

Nii Loona kui ka teiste ääremaa äärel asuvate söögikohtade suurim väärtus on see, et nad on olemas. Maitsed ja menüü on nende puhul teisejärgulised, teenindus, see restoranide visiitkaart, saab aga hoopis teise mõõtkava. Mitte sellepärast, et see vilets oleks, vaid pigem seetõttu, et maailma äärel, kus inimesi nagunii vähe, pole enam väga oluline, kes on teenindaja ja kes teenindatav.

Atmosfäär, samuti väga oluline faktor iga restorani jaoks, on nendes kohtades aga kordumatu ja jäljendamatu, mis sest, et linnarestoranide stampidega harjunule mõnikord ootamatu, võib-olla isegi ehmatav. Vastseliina Piiri kõrts, Hiiumaa taganurga Hõbekala, Dirhami kalakohvik ja teised kaugete maanurkade kohvikud-restoranid on väärt avastamist isegi siis, kui menüü päeva lõpuks juhuslikult olematuks kahanenud või veinivalik hoopiski puudulik.

Paarkümmend kilomeetrit ümber Loona on mets, võsa ja heinamaad, seal aga kaunis sajandeid vana hoone, roosipõõsad ja lilleliste laudlinadega restoran. Samas hoones asub ka külalistemaja, ühes kõrvalhoones olevat kodulehekülje andmetel aga näitustemaja koos Vilsandi rahvuspargi teabepunkti ning püsinäitusega. Tõenäoselt oli see parajasti kinni, igatahes ei paistnud kohapeal selle kohta küll mingit infot olevat.

Mõis on korras ja kaunis, kuid justkui maalapseliku häbelikkusega külastajate poole selja keeranud. Tee viib mõisahoone taha, paraadlikku suure muruväljaku ja roosipuhmastega esikülge saab nautida alles maja teisele küljele jalutades.

Esialgu tekitas igatahes kimbatust, kas siseneda selle ukse kaudu, mille juurde laotud tühjad taarakastid, või teisest, kuhu ette parajasti üks väike kaubaauto end parkinud. Kumbki ei tundunud mõisarestorani jaoks piisavalt väärikas. Läksin igaks juhuks ka hoone teist külge uurima ja voila! – paraaduks oligi leitud.

Jaapanlase jaoks, kes sel hetkel restorani ainus klient oli, võis Loone mõis tunduda küll maailma äärel. Nagu ka mulle. Aga restoran maailma äärel toimis nagu kõik teisedki: oli lubatud ajal avatud, ükski menüüs kirjas olev roog polnud otsa saanud ja ka joogivalik oli täitsa olemas, mis sest, et napp.

Saarte teises servas, Muhus Pädaste mõisas olev restoran on mõisagurmee taseme kõrgele ajanud, kuid midagi taolist pole Loonalt mõtet oodata. Loona toit on lihtne, maalähedane, mõeldud meelepäraseks kõhutäiteks, mitte kokakunsti presenteerimiseks ja maitsefinesside pakkumiseks.

Menüü on lühike: kolm eelrooga, kaks pearooga, neli magustoitu. Vegan jääks nälga, kuid kala-lihatoitlastel on vabadus valida päevasaagist tehtud kalaroa ja kodu- ning metssealihast valmistatud lihapaja vahel. Omas võtmes oli tegemist ausa toiduga: jõulisse puljongisse tehtud tihke supp, kus küll liha napivõitu, kuid kruupi küllaga; verivärske lest, mis asjatundlikult praetud; korralikult võine kartulipuder. Eriti hea oli pannileib, mis saartel kohaliku toiduna kuulsust kogub ja mida mandrirahvas kartulikaraski nime all tunneb.

Loona mõisa restoran, Loona küla, Kihelkonna vald, Saaremaa, august 2017Kohvik Retro, Lossi 5, Kuressaare, august 2017Dirhami Kalakohvik, Noarootsi vald, Dirhami, Läänemaa, juuni 2017Saku Gastropub, Rotermanni 14, Tallinn, juuni 2017Fredo, Tartu mnt 83, Tallinn, juuni 2017