Restoranitest: gurmeekoht ORE sai maksimumpunktid

Olin kindel, et tegemist on hea restoraniga, Bocca kunagine hiilgus oli lati kõrgele seadnud. Tegelikkus ületas aga ootusi ja seda eelkõige tänu peakokk Silver Saale. Gurmeemaailma orbiidile lendas Saa kolm aastat tagasi, kui tema tollane restoran Fabrik tegi peaaegu et imet: vaid mõnekuulise tegutsemise järel, enne kui tallinlased selle olemasolu õieti märgatagi­ jõudsid, oli Fabrik koha sisse võtnud nii Eesti restoranitippude hulgas kui ka Põhja­maade White Guide’is.

ORE tundub tegevat sedasama mis Fabrik, aga uuel tasemel ja hoopis teistmoodi.­ Enamasti on ju nii, et isegi neis restoranides, mida uudseks ja trendikaks peetakse, keerleb menüü ikka enam-vähem samade komponentide ja “üllatuste” ümber – nagu elus (ja kunstis) ikka, on ka kokanduses tublisid järeletegijaid rohkem kui uue loojaid. Silver Saa kuulub kahtlemata loojate hulka, kellel jätkub nii julgust oma tee otsimiseks kui ka oskusi visioonide teostamiseks. OREs särab tema kokanduslik anne endiselt, maitsenaudingutele lisaks jätkub varasemast tuttav mäng erinevate teks­tuuridega, millele on lisandunud hulganisti visuaalseid efekte.

Tipptasemel maitsenaudingute juures enamasti rahast ei räägita, kuid vaikivaks kokkuleppeks tundub olevat saanud seisukoht, et hea ja eriline ongi kallis. ORE aga ei üllatanud mitte ainult maitsetega, vaid ka hindadega: võib-olla on see uue restorani turundusnipp, kuid kogu sealne gastronoomiline tulevärk on kohati vaat et odavam kui mõne keskpärase äärelinna söögikoha ? la carte menüü.

Eriline juhtus olema ka meid teenindanud kelner. Loomulikult tundis ta menüüd ja joogikaarti detailselt – korraliku väljaõppe puhul on see iseenesestmõistetav –, aga lisaks sellele esitas ta kulinaarset teavet sellise kaasaelamise ja näitlejameisterlikkusega, millega oleks edukalt läbinud ka teatrikooli sisseastumiskatsed.

OREst kirjutades peab meenutama ka selle eellast Boccat ja selle peakokka itaallast Nicola Tandat – annavad need ju vaat et esimest korda Eesti lühikeses restoraniajaloos põhjust rääkida (restorani)kultuuri järjepidevusest.

Kui Bocca aastatuhande alguses uksed lahti tegi, oli see mäekõrguselt teistest restoranidest üle. Peakokk Nicola Tanda rahvusvaheline renomee oli nii kõrge, et aastal 2003 paigutas The Restaurant Magazine Bocca maailma 50 parima restorani loetelus 15. kohale. Hea restoran oli Bocca kuni lõpuni, kuid enam mitte eriline – teiste heade kohtade tase jõudis sellele lihtsalt järgi.

Vaatamata eelkäija kuulsusele pole­ ORE mitte Bocca teine, täiendatud ja uuendatud versioon, vaid on täiesti uus restoran, mis on eelkäijalt­ päranduseks saanud vaid ruumid ja kaks väga erilist laevalgustit. Mulle tundub, et päranduse hulgas on siiski veel midagi­ – see on eriline kohavaim, mille vahepeal tuhmunud hiilgus on jälle särama löönud.