Rein Aidma: riigistame Kiviõli ärivaidluse maatükid

Olen viimasel nädalal hämmastusega lugenud lugusid, kuidas Ida-Virumaal töökohtade säilitamise otsus on viinud palgamõrva näitlemiseni. Olen kuulanud ka kommentaare, mis ütlevad, et mingid kaabakad riigikogus tegid seaduse, millest oli kasu ühel ärimehel?!

Oleme ausad – esimest korda pika aja jooksul tuntakse Eesti huvi Ida-Virumaa vastu ja see on hea. Hea ei ole aga pealiskudsus, millega seda teemat käsitletakse – see murenool kehtib suure meedia esindajatele, kohalik meedia viitsib süveneda rohkem.

Kiviõli probleemi on sarnane mis igal omalajal monofunktsionaalseks asulaks arenenud või arendatud asulal. On üks suur tööandja ja sellest sõltub suur osa Kiviõli elanikest. Hinnanguliselt on see kokku koos kaudsete töökohtadega kuni 1500–2000 töökohta. Kui te arvate, et Ida-Virumaal on see tühiasi, siis tulge läbi, näitan teile siinse kandi tegelikkust.

Lisaks on ajalooliselt tehtud otsuseid, mis seavad asula sõltuvusse Kiviõli Keemiakombinaadist – täpsemalt soojatootmise osas. Kui tehas sulgeda, siis toõuseb toasooja hind siin 20–30%. Kui see tundub kellegi Tallinnas või Tartus ükskõik, siis mõistan – nemad ei ela siin. Aga paljud inimesed elavad.

Need on põhjused, miks riigikogu 2008. aastal võttis vastu otsuse lubada Kiviõli Keemiatööstusel kaevandamist ja tootmist jätkata – inimeste töökohad ja asula tulevik. Me võime rääkida kõrgelennulistest probleemidest nagu eksport ja kaubavahetusbilanss, kuid kui inimestel tuleb järsku ette massiline töötus, siis pole mõtet seda arutada. Kui veel samal ajal tõsta kõige kallimat kommunaalkulu, ei taha tagajärgedele mõelda.

Mina, Ida-Virumaa endise maavanemana ja Ida-Virumaalt valitud saadikuna kavatsen ka tulevikus seista selle eest, et siin oleks töökohti. Olen saanud paljude inimeste tagasisidet, et tänu riigikogule ja tänase valitsuse tegevusel on ka Ida-Virumaal lootust, et siin kehtib Eesti Vabariik. Tänane majandusminister Juhan Parts, kes on võtnud selge seisukoha, et teeb kõik (kasvõi sundvõõrandamiseni välja) töökohtade säilitamiseks siin, pälvib küll minu ja teiste idavirulaste toetuse.

Täpselt samamoodi – keskkonnaministeerium Jaanus Tamkivi juhtimisel on teinud väga suure töö, et Ida-Virumaa üldisemalt kokku ei vajuks ja sellest suur töötute oaas ei saaks, müts maha.

Nüüd tänasesse päeva tulles – mul ei ole rohkem teadmisi skandaalidest, kui need mis on meedias. Küll on mul palve, et õiguskaitseorganid tegutseks põhjalikult selle juhtumi raames ja uuriks, kuidas on võimalik, et maad, millel on nii väärtuslikud varad, liikusid vaikselt ühe skandaalis osaleva ärimehe kätte. Nagu uuritakse ka seda, kas ja kes lavastas väidetavad palgamõrva tellimuse.

Aga seni, kuni Ida-Virumaale Eesti Vabariik jõuab, ei tohi inimesed töötuks jääda – eriti tänasel ajal on lootus ja usaldus valitsuse vastu kõrge. Seetõttu kutsun ka suurt meediat asjasse süvenema ja mitte sildistama neid, kes seisid töökohtade säilimise eest tollal ja kes võitlevad selle eest täna mingite muude siltidega.

Vastasel korral on meedia kaasa aidanud ühele eesmärgile – sulgeda Kiviõli Keemiatööstus, jätta inimesed töötuks, tõsta soojahinda ning keegi saab need varad kõik võileivahinnaga. Loodan, et see pole kellegi eesmärk?

Ida-Virumaa esindajad Riigikogus ei saa ja ei tohi võidelda kellegi ärimehe eest, küll tean ma, et selliseid mõtteid, et Ida-Virumaa suunas oleks rohkem riigi tähelepanu vaja, on kõigil. Aga see tähelepanu peaks olema püsiv, mitte vaid siis, kui arutatakse mõnda kava või skandaali. Rahvas ei ela ju kavast ega skandaalidest vaid selleks on vaja arengut ja töökohti.

See juhtum on üks neist juhtumistest, kus Ida-Virumaalt mitte pärit inimesed ei pea arutama, et ohh, mida küll teha, et seal Eesti Vabariiki usaldataks, piisab vaid oma töö korralikult tegemisest. Seega, minu ja idavirulaste toetus on valitsusel küll olemas, kui nende ärimeeste "mängude" asemel võetakse neilt kakluse aluseks olevad maatükid ära ja inimestele tagakse töökohad.