"Alanud aasta tuleb kindlasti parem!"

Eesti ettevõtted ja riik on läbinud äärmiselt kiire ning vältimatu kohandumise uute, lahjemate majanduslike oludega. Riigina seisame paljulubaval lävepakul, mis viib uude, seekord loodetavasti rohkem ekspordil põhineval, majanduskasvu perioodi. Usun, et alanud aastal tööpuudus Eestis alaneb, investeeringud suurenevad ning euro ehmatuse üleelanud tarbijad hakkavad teisest kvartalist alates rohkem kulutama, kahjuks osaliselt ka üle kulutama. Ettevõtjad aga peavad jaanuaris harjuma eelkõige 15,6466 korda väiksema käibe ja kasumiga – see nõuab kõigilt mõtlemise ümberhäälestust. Kuigi paljud inimesed hindavad eurot negatiivselt, on tegemist majanduslikult väga positiivse ja rahvuslikku eneseuhkust tõstva sündmusega. Oleme esimene endine NSVLi liiduvabariik, kes kuulub Euroopa Liitu, NATO’sse, OECDsse ja eurotsooni. Meil on selgelt põhjust oma riigi ja iseendi üle uhked olla.

Meie väikese riigi sõltuvus ekspordist on äärmiselt suur. Seetõttu on siseriiklikust tegevusest olulisem see, mis toimub välismaailmas. Põgusal esmavaatlusel paistab olukord igati rahuldav, kuid tegelikkuses ei ole see kaugeltki nii rõõmustav. Usun, et 2011. aasta kujuneb riigivõlakirjade kriisi aastaks. Globaalses pildis on õhus mitmeid ähvardavaid äikesepilvi, mis antud arengu vältimatusele viitavad – riigivõlakirjade hinnad on kukkunud (mööngem, et väga kõrgelt tasemelt) ehk investorite oodatavad intressimäärad on tõusnud, võlakirjaturufondidest on raha välja jooksnud, riiklike eelarvete defitsiidid on jätkuvalt kolossaalsed ning paranemist pole oodata ka tänavu. Hoolekande riikide toimemudel marsib vanas maailmas lühiajaliselt ikkagi edasi, ütleks Hardo Pajula. Lisaks on lõviosa arenenud riikide möödunud aasta majanduskasvust saavutatud riiklike abiprogrammide poolt. Valitsuskulutuste piiramisel aga kasvaks paratamatult tööpuudus, mis on arusaadavalt poliitikute suurim mure.

Peame eeldama, et alanud aastal on valitsustel palju keerulisem finantsturgudelt raha laenata. Lisaks tuleb seda teha ka tunduvalt kallima hinna eest kui mullu, mis survestab veelgi rohkem kuludest pungil riikide eelarveid. The Economisti andmetel on USAl vaja tänavu laenata 4 triljonit dollarit, Euroopa valitsustel kokku pea 3 triljonit dollarit ja Jaapanil ei rohkem ega vähem kui 50% SKT’st. Seda kõike selleks, et katta jooksvat defitsiiti ning pikendada lühiajalisi laene ei millegi muu kui uute laenudega. Arenenud riikide võlatase on viimase kolme kriisiaasta jooksul kasvanud keskmiselt 50%. Nentigem, et mõiste arenenud riigid – eeskätt Jaapan, USA ja Euroopa Liidu suurimad liikmed – kõlab antud kontekstis eriti irooniliselt.

Kõigi asjaosaliste õnneks ulbivad arenenud riigid selles supis võrdselt. Quantitative easening (ek – kvantitatiivne lõdvendamine, pigem massiga löömine) on selle kriisi säravaim uus täht, mida senimaani polnud veel suurtes kogustes testitud. Ehk teisisõnu on tegu olukorraga, kus keskpank trükib raha ning ostab selle eest riiklike võlakirju. See finantsmoevoog sai alguse 2001. aastal Jaapanist ning viimase kolme aasta jooksul on nakatanud USA ning seejärel konservatiivse Euroopa. Tegemist ei ole millegi muu kui poliitilise otsustamatuse ja suutmatuse aseainega. Sisuliselt on tegemist varjatud devalveerimisega, kuid kuna antud praktikat rakendatakse kõikides olulistes keskpankades korraga, ei märgata seda või vähemalt tajutakse erinevalt. Kui finantskriisi kõige raskematel hetkedel oli selline tegevus ehk aktsepteeritav, siis hetkel finantsturgude skepsis antud praktika osas järjest suureneb, mille tulemusena oodatakse kõrget inflatsiooni. Hinnakasvu ootus omakorda muudab valitsustele vabalt turult raha kaasamise senisest veelgi keerukamaks, kuna investorid hülgavad raha ostes varasid – aktsiad, toorained, kinnisvara. Tegemist on justkui nõiaringiga, mille käigus raha mõiste devalveerub nii moraalselt kui ka füüsiliselt. Lisaks on valitsused ikkagi sunnitud kärpima – mida väiksem või mahajäänum riik, seda kiirem ja suurem on kärpe ulatus, ning tugevam ka hilisem taastumine. Teatud protsessid, mida aastaid on peetud mõeldamatuks, võivad väga lühikese aja jooksul muutuda vältimatuks. Ilmekaks näiteks oli Argentiinas 2002. aasta jaanuaris toimunud sündmused, mil Argentiina loobus peeso seotusest dollariga. Õnneks lõpetavad ka viimased pessimistid alates 1. jaanuarist 2011 spekulatsioonid Eesti krooni devalveerimise teemal. Seega usun, et 2011. aasta pakub meile mitmeid huvitavaid vaatusi, mis võivad finantsturge ja valuutade omavahelisi kursse olulisel määral liigutada. Küllap aitab päeva lõpuks poliitiline tahe ning valitsuste ja keskpankurite koordineeritud ühistegevus ebakindluse kadumisele kaasa ehk teisisõnu, võimalikud mured saavad leevendust värskete rahatähtede abil. Kümne aasta pärast, järjekordses majanduskriisis olles, tasuks põhjuseid otsides tagasi mõelda tänastele sündmustele ja poliitilistele valikutele.

Laias maailmas toimuvast on meie jaoks peamine eeskätt Skandinaavia riikide majanduslik seis, mis on kogu kriisi vältel näidanud uskumatut tugevust. Rootsi majanduse hiljutine kolmanda kvartali kasv 6,9% on enam kui muljetavaldav. Soome näitas kolmandas kvartalis 3,7% majanduskasvu. Loodame, et Soome-Rootsi ekspordimasin ei väsi ja annab allhanketööd ka meie inimestele. Kinnisvarahinnad on aga nii Rootsis kui ka Soomes tõusnud hirmutavalt kõrgele tasemele, teisalt kujundab Rootsi oma rahapoliitikat iseseisvalt ja mõlemad riigid on 90ndate alguspäevilt palju õppinud. Samas tasub valvas olla ja sündmusi põhjanaabrite juures hoolega jälgida.Kitsamalt rääkides usun, et kinnisvarasektorile on tulemas esimene majanduslikult hea aasta peale kolmeaastast vaheaega. Peale 50%list eluaseme hindade langust on tekkinud lootus, et kinnisvarahinnad pöörduvad inflatsioonist kiiremale tõusule ja müügiperioodid lühenevad. Positiivsuseks annab alust nii eestlaste paranev tulevikuootus kui ka pankade soov senisest rohkem laenata. Teisalt on olemas oht liigseks optimismiks. Tekib küsimus, kas näiteks Tallinnas arendajad uute korterite vajadust kogu mahus mitte üle ei hinda? Parim tõekriteerium on muidugi praktika. Ärikinnisvara sektorisse jõuab majanduskasv alati viivitusega, kuid ka siin on halvimad päevad möödas.

Autor: Viljar Arakas, Villy Paimets