Taastame majanduskasvu: EL eelarve reformikava

Lisaraha maaomanikele ja toiduainetetööstusele. Uusi soodustusi, mis jätavad põllumajandussektoris turu mängust välja. Järjest enam toetusi söekaevandustele, popkontsertidele ja kalalaevade kütusele. Niisuguste eelistustega eelarve puhul pole ime, et Euroopa jääb majanduskasvu ja konkurentsivõime rongist maha.

EL on viimase kahekümne aastaga suuri edusamme teinud. Oleme saanud paika siseturu ja euro. Lissaboni leping annab meile vajaliku põhiseadusliku stabiilsuse ja kokkulepe Euroopa stabiilsusmehhanismi osas paneb aluse tööle pikaajalise rahandusliku stabiilsuse tagamiseks.

Olen veendunud, et Euroopa võtab taaskord väljakutse vastu. Allaandmine jäägu kahjurõõmsate euroskeptikute pärusmaaks. Kui aga tahame taastada oma majandusliku konkurentsivõime, peame läbi viima otsustavaid reforme. Alustama peame kohe. Kõigepealt tuleb reformida meie oma eelarve.

Selles mõttes valmistas Euroopa Komisjoni teatis ELi eelarve läbivaatamise kohta pettumuse. Isegi kui seal on nii mõndagi positiivset, puudub selge reformikava.Kokkuvõtlikult koosneb ELi eelarve nappidest vahenditest, mida saaks alternatiivina kasutada erainvesteeringuteks või eratarbimiseks või siis riiklikeks kulutusteks liidu tasandist allpool. ELi eelarve peab seepärast rahastama niisuguseid tegevusi, mis annavad tõelist üle-euroopalist lisaväärtust, kas siis mastaabisääste või piiriüleste probleemide lahendusi. Täna koosneb ELi eelarve suures osas ridadest, mis ei täida neid kriteeriume.

Lisaks peab ELi tulevane eelarve peegeldama tegelikkust, kus paljud liikmesmaad on sunnitud oma riigieelarveid oluliselt kärpima. Järgmine mitmeaastane eelarveraam peab seepärast olema kitsam, teravam ja enam kasvule suunatud. Eelarve ülempiir peaks jääma alla ühe protsendi Euroopa Liidu SKTst.

Vanadest eelarveprioriteetidest kinni hoidmise asemel peaks EL suunama kulutusi niisugustesse valdkondadesse, nagu teadus ja areng, piiriülesed taristud ja keskkond. Samuti peaksime investeerima ühisesse välis- ja julgeolekupoliitikasse ning võitlusse organiseeritud kuritegevusega. Kõigil neil valdkondadel on üle-euroopalist lisaväärtust.

ELi eelarvet peaks vähendama ja kaasajastama, vähendades kulutusi ühisele põllumajanduspoliitikale, mis omakorda peaks enam rõhku asetama hea keskkonna ja teiste Euroopa kollektiivsete hüvede tagamisele. Tõukefondid keskendugu liidu kõige enam abi vajavatele piirkondadele.

Minu veendumus on, et Euroopast saab uuesti dünaamiline ja maailmas konkurentsivõimeline teadmistepõhine majandus, kuid selle eelduseks on loobumine eilsetest eelarveprioriteetidest.

Tuleviku heaolu saavutamiseks vajab Euroopa praeguse eelarvega võrreldes uut lähtepunkti. Selle väljaütlemine ei ole naiivne või ebaeuroopalik. See on Euroopa tuleviku eest vastutuse võtmine. See ongi juhtimine. Vaja on otsusekindlust.

Nagu on tõdenud ELi tuleviku analüüsirühm endise Hispaania peaministri Felipe Gonzalesi juhtimisel: valida on „reformi või languse“ vahel.