Ettevõtja: laosisesed ostjad avalikuks! 

Äripäev liigitab ennast juhtivaks majandusajakirjaks, mis minu arvates võiks nii ollagi, kui vaid see kajastatav majanduspilt oleks objektiivne ja arvestaks kõikide asjaoludega, ei annaks enne hinnanguid, kui asi selgeks tehtud ja uuriks probleemi olemust süvitsi. Ei hakka kellegi aega raiskama ja kirjutama majandusest tervikuna, kuid selle n.n. kütuseäri loo tahaksin ära klaarida küll, sest minu arvates on nii ajakirjandus, üks seltskond kütusemüüjaid ja ka maksuhaldur fokusseerivad oma tähelepanu liialt ühele turuosalisele s.o. kütusemüüjale, kes opereerib siseturul.

Ja selles mõttes siis alustame, kõigepealt kõik osapooled tunnistavad ja ajakirjandus on välja selgitanud, et probleem seisneb deklareerimata ja/või maksmata jäetud käibemaksus, millega tehakse riigile ja ausale konkurentsile suurt kahju, väidetavalt jätavad käibemaksu maksmata värskelt kütusefirmaks registreeritud ettevõtted, kes ostavad kütuse aktsiisilaos maksuvabalt ning peale kütuse tarbimisse lubamist, kas siis ei deklareeri üldse käibemaksu või jäetakse see tuimalt maksmata. On üldlevinud arvamine, et selliste värskeltloodud ettevõtete juhid on variisikud (tankistid) ja tegelikult on kuskil mingid niiditõmbajad, kes kogu protsessi juhivad. Kõige eelneva tulemusel jõuab siseturule mootorikütus, mis on konkurentide samaliigilisest kütusest odavam ja selliselt kahjustatakse sektorit tervikuna.

Ajakirjandus on ühe kütusemüüja üleskutsel võtnud sihikule siseturul kauplejad soovides, et nood avalikustaks kõik oma tarnijad 2010. aastast, kui seda kütusemüüja teha ei soovi, siis kuvatakse temast pilt, kui kurjajuurest ja osutatakse talle kui marutõbisele koerale. Seadusandja on reageerinud turuolukorrale ja loonud seaduseelnõu, mille kohaselt hakatakse alates aprillist nõudma kuni 100 000eurost tagatisraha kõigilt kütusefirmadelt (Riigikogu rahanduskomisnjon otsustas eile, et kütuse aktsiisilaost väljastajatele ehk tarbimisse lubajatele kehtestatakse algselt plaanitust kümme korda suurem ehk miljoni euro suurune tagatisnõue.Ülejäänud kütusemüüjatele rakendub 100 000-eurone tagatisnõue - toimet.), lootes, et see lahendab probleemi. Püüan asja natuke laialdasemalt vaadata, siis saab igaüks juba ise otsustada, kas meedia, maksuhaldur ja seadusandja keskenduvad õigesse kohta ja kas seadusandja ikka likvideerib probleemi.

Võtmekohaks võiks pidada aktsiisiladu, nimelt kuulun aktsiisilaopidaja Viljandi Naftabaas OÜ juhatusse ja selles mõttes arvan teadvat millest räägin. Selle asemel, et kõik kütusemüüjad avalikustaksid oma tarnijad, tuleks teha hoopis üleskutse, kus kõik aktsiisilaopidajad avalikustavad need ettevõtted, kes on laosiseselt kütust ilma käibemaksuta ostnud ja selle aktsiisilaost tarbimisse lubanud. Nimelt kui kütusefirmasid on meil riigis üle 300 ja kui need tõepoolest kõik avalikustaksid oma tarnijad, siis võib igaüks ette kujutada, milline meeletu infohulk tekiks, millega keegi mitte midagi peale hakata ei oskaks, kui aga aktsiisilaod avalikustaksid need ettevõtted, kes massiliselt ostavad laosiseselt kütust ja selle seejärel tarbimisse lubavad, siis oleks neid müüja- ja ka ostjanimesid kordades ja kordades vähem ning seejärel võiks turul valitseva olukorra eest vastutada vaid need konkreetsed turuosalised ehk need aktsiisilaopidajad, kes avalikuks tulnud info valguses jätkavad äsja loodud ettevõtetele laosiseselt kütuse müümist, kuid loomulikult siis ka need ettevõtted, kes kütuse aktsiisilaost tarbimisse lubavad.

Teen siinkohal otsa lahti ja kinnitan, et Viljandi Naftabaas OÜ kui aktsiisilaopidaja, ei ole mitte ühelgi korral, mitte kunagi aktsiisilaosiseselt mitte ühelegi äriühingule kütust müünud ja pole seeläbi kuidagi kaasa aidanud võimaliku käibemaksuvaba kütuse tekkele riigis.

Maksuhaldur on leheveergudel ja teles kaevelnud, et riigile jäi mullu ebaseadusliku kütuseäri tõttu ligi 700 mljoni krooni eest makse laekumata, maksuhaldur on seadnud kahtluse alla, kas on normaalne, et meil on ligi 300 kütusefirmat, samal ajal kui Soomes näiteks kümmekond. Selliste avalduste valguses jätab maksuhaldur endast kohtlase mulje, sest kes vähegi midagi asjast teab, see teab, et kütusesektor on maksuhalduri enda poolt enim kontrollitud sektor üldse. Mitte ükski kütusefirma ei saaks kütuseäriga tegeleda, kui sellele ei oleks konkreetselt heakskiitu andnud maksuhaldur isiklikult, nimelt kõik alustavad ettevõtted kütuseäris peavad maksuhaldurile esitama äriplaani, juhatuse liikmed peavad käima maksuhalduri büroodes jutul, selgitama, miks nad selle äriga tegeleda soovivad, maksuhaldur nõuab tihti tarne- ja kliendilepingute koopiaid, materiaaltehniliste vahendite olemasolu jne. Ehk iga ettevõtja uuritakse piltlikult pealaest jalatallani väga põhjalikult läbi, seejärel antakse ettevõttele käibemaksukohustuslase number ning MKM-i poolt majandustegevuse registrinumber, mis võimaldab ettevõtjal üldse kütuseäri teha – kuidas saavad maksuhaldur ja meedia selle info valguses süüdistada ettevõtjaid, kes ostavad maksuhalduri ja MKM-i poolt heakskiidu saanud ettevõtjalt kütust?!?

Seadusandja tahab olukorda lahendada 100 000 eurose tagatisrahaga, samas on kütuseettevõtjad ja nende katusorganisatsioon korduvalt juhtinud seadusandja tähelepanu probleemi olemusele ning seadnud kahtluse alla, kas see meede ikka lahendab olukorra – seadusandja on kangekaelselt jäänud oma juurde ja öelnud, et me ei oska veel öelda, kas tagatisraha likvideerib probleemi, kuid tagatise võib vajadusel anda ka krediidiasutus garantiikirja näol, selline seadusandja tegevus ja hoiak meenutab justkui arsti, kes vaatamata sellele, et lämbuv patsient korduvalt osutab näpuga avatud suule, hakkab ikkagi pärasoolde endoskoopi ajama, sealjuures öeldes, et me veel ei tea, kas te lämbute või lihtsalt ei taha rääkida.

Teades milles võib seisneda probleem, tuleks seadusandjal keskenduda sellele, kuidas eoses probleem ära hoida, mitte kehtestada kõigile preventiivne tagatisraha, kas tõesti on võimatu keelata seadusega näiteks nooremale kui aasta vanusele ettevõttele aktsiisilaosiseselt kütuse ostmine? Ja polekski vaja mingeid tagatisi, tõenäoliselt kaoks ka probleem – muidugi kui minu probleemipüstitus üldse tõele vastab. Leian, et aktsiisilaopidaja peaks kandma suuremat vastutust maksude kogumisel, sest seadusandja on piltlikult usaldanud aktsiisilaopidajat ja võimaldanud talle sellise lao moodustamise, kus makse tehingutelt ei nõuta, vaid alles siis nõutakse, kui kaup tarbimisse lubatakse. Mõni aktsiisilaopidaja võiks selgitada, miks üldse on tarvis laosiseselt maksuvabalt kütust võõrandada, kui seda kütust plaanitakse laost kohe tarbimisse lubada? Miks ei võiks laopidaja kauba ise tarbimisse lubada ja alles seejärel nõudlikule noorele kütusefirmale müüa, nii ju kaoks risk, et värske kütusefirma rumalusest, oskamatusest, kogenematusest või pahatahtlikkusest käibemaksu riigile maksmata jätab?

Ajakirjandus võiks avalikustada toodud punktid ja selles mõttes anda olukorrast alternatiivse pildi, minu arvates ei tohiks rutata süüdistama siseturu kaupmehi, sest nemad käibemaksu reeglina tasumata ei jäta, neil ei ole ka mingisugust objektiivset teavet, kas värske kütusemüüja tegutseb heauskselt või mitte. Maksuhaldur distantseerib ennast ja ütleb, et nemad ei saa midagi teha, kui ettevõtja esitab kõik paberid pole neil põhjust keelduda ettevõtjale käibemaksukohustuslase numbri andmisest, küll aga ollakse varmad hukka mõistma ja karistama ausaid ettevõtjaid selle eest, et nad nendelt samadelt uutelt maksuhalduri heakskiidu saanud ettevõtjatelt kütust ostsid, püüdes sinna juurde tuua mingeid täiesti asjatundmatuid ja asjasse mittepuutuvaid tehiolude kirjeldusi a´la stiilis: hind oli ebanormaalselt odav, miks te ostsite, või, et ei kujuta ette, kuidas saab kütusemüüja tegutseda kortermaja korteris või, et  kütuse müüja juhatuse liige on eelnevalt korduvalt kiirust ületanud, kas teil ei tekkinud siis kahtlus, et ta laseb kiiresti riigist jalga ja jätab maksud maksmata jne, jne.

Ajakirjandus ja meedia laiemalt võiks esitada küsimuse – kellele valitsev olukord tegelikult kasulik on? On need siseturu kütusemüüjad, kes kütuse sisseostuhinnale lisavad tiheda konkurentsi tõttu ikkagi konstantse juurdehindluse või on asjast huvitatud pool hoopis mõni suur kütuse maaletooja, kes impordib kütust väga suures mahus, kuid ei oma ühtegi siseturu jaemüügiketti ega väljundit siseturule, mida ta võiks laosiseste tehingute läbi kaudselt kahjustada ja kellele võiks seetõttu laosisesed tehingud vägagi kasulikud olla?

Enne kui asja sisuliselt endale selgeks ei tehta, ei osata ka olukorrale õiget ja õiglast lahendust pakkuda.