Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Alternatiive Ansipi majanduspoliitikale

03. märts 2011, 14:09

Alternatiive peaminister Andrus Ansipi majanduspoliitikale pakuvad Rahvaliidu nimekirjas vabakandidaatidena riigikokku kandideerivad Ivar Raig ja Rene Naptal.

Peaminister Andrus Ansipi juhitud valitsus läheb Eesti ajalukku mitte ainult kui Euroopa ühe suurima majanduslanguse (2009.a. oli see üle 14%) tekitaja. Mitte kunagi varem pole Eesti olnud nii palju töötuid ja heitunuid kui käesolevas kriisis. Töötute arv jõudis üleeelmisel aastal rekordilise 130 tuhandeni. Väliskapitalile kuuluvad ettevõtted viivad kasumi Eestist välja maksuvabalt ning euro tulekuga pole Eesti saanud loodetud välisinvesteeringute kasvu, kuigi siinne tööjõud on vähemalt 3 korda odavam kui Soomes. Absoluutses vaesuses elajate (riigi elatusraha sajate) arv on kolme viimase aastaga peaaegu kolmekordistunud ning jõudnud enam kui 165 tuhande inimeseni.

Lisaks töötab kuni 100 000 eestimaalast välismaal ning teenib välisriikidele tulumaksu ca 50 miljoni euro ulatuses kuus. Eestimaalased kulutavad välismaal juba rohkem raha kui välismaalased Eestis, sest paljud kaubad on Eestis kallimad kui välismaal. Mitmete ekspertide hinnangul on läinud Eestist viimase kümne aasta jooksul välismaale elama ja tööle juba rohkem inimesi kui oli sunnitud lahkujaid peale II Maailmasõda. Lahkunud on eelkõige kvalifitseeritud tööjõud ning suureneb oht, et paljud lahkuvad Eestist pöördumatult.

Seega pole Eestis tegemist pelgalt majanduskriisiga, vaid poliitilise ja ideoloogilise kriisiga, riigi ja rahva erosiooniga. Paljude jaoks on võimud jõudnud EV Põhiseaduse aluspõhimõtete ja paragrahv ühe jämeda rikkumiseni.

Reformierakonna liberaalne vaba turumajanduse ideoloogia ja majanduspoliitika vigade tõttu majanduskriisi ajal on Eestist kujundanud äriühiskond, kus on väga suured lõhed rikaste ja vaeste vahel, sotsiaalne õiglus ja sidusus aga vähenenud.

Selline olukord mitte ainult ei pingesta ühiskonna toimimist vaid suurendab ka julgeolekuriske. Nüüd näeb peaminister ja reformierakond Eestit jõuka Põhjala riigi, mis väärtustab inimeste vabadusi ja soosib madalaid makse (vt. Äripäev, 3.03.2011). Paraku on Põhjamaade ühiskonna tasakaalustatud arengut, võrdsust soosiv ja egalitaarne majandusmudel kardinaalselt erinev Eesti liberaalsest ja elitaarsest ühiskonnamudelist. Küsin, kuidas on võimalik saada Põhjamaade sarnaseks kui ettevõtluse ja tööhõive elavdamisega Eesti valitsus peaaegu ei tegele, samas kui Põhjamaades on valitsused rakendatud ulatuslikke meetmeid kriisi ületamiseks. Eesti valitsejad ootavad jätkuvalt nn. ”nähtamatu käe” ja turukonjunktuuri abi. Paraku ilmutab see vaid üksikutes majandussektorites (näiteks elektroonikatööstus), kus paranesid usinate käsitööliste võimalused osaleda ekspordimahukate tellimuste täitmisel, mis on suurendanud küll nii importi kui ka eksporti, kuid tööhõivet ja inimeste sissetulekuid väga vähe. Senist kahe kvartali väikest majanduskasvu võiks pidada pigem surnud kassi põrkeks kui jätkusuutliku uue majanduse kujunemiseks.

Valitsuskoalitsiooni juhterakonna peaeesmärk oli viimastel aastatel täita eelkõige eurotsooniga ühinemise kriteeriumid, mis tõigi kaasa Eesti krooni (enneaegse) vahetamise euro vastu. Nii on tänaseks jõudnud Eesti olukorrani, et avaliku sektori defitsiit ja välisvõlg on küll Euroopa väikeseimad, kuid oma rahva mured on toodud nende nõuete täitmise ohvriks, teenides nõnda rahvusvaheliste organisatsioonide kannuseid.

Eurotsooniga ühinemise formaalsete kriteeriumite täitmise nimel tehtud eelarve kärped on nii tootmistegevuse kui ka tarbimise füüsilise mahu Eestis niivõrd kokku kuivatanud, et küsitavaks on muutunud Eesti majanduse taastumine ja isegi eurotsooni nõuete (eelkõige inflatsiooni) edasise täimise võime. Vaid Lätis on peamised majandusnäitajad veel kehvemad, mis tähendab varasema edu peaaegu täielikku mahamängimist. Edukast reformiriigist on saanud stagnatsiooniriik. Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman võrdleb majanduskriisi Balti riikides Suure depressiooniga ja leiab, et kaotatu tagasitegemiseks kulub aastaid. Euroopa praeguse seisundi iseloomustamiseks ta isegi tsiteerib Taciuse sõnu ”Nad on rajanud kõrbe ja nimetavad seda rahuks” (vt. ”Vikerkaar”, 1-2/2011, lk. 172).

Mida oleks saanud teha teisiti? Kahtlemata pole Eestil kui väikeriigil võimalusi muuta oma majanduse väliskeskkonda, kuid ka sisemiste ümberkorraldustega oleks olnud võimalik oluliselt leevendada kriisi mõjusid ja luua eeldusi majanduskasvu ja –efektiivsuse uueks tõusuks nagu seda tegid näiteks Poola, Iisrael, Rootsi, Taani, Šveits, Tšehhi ja Sloveenia, mis kannatasid kriisis suhteliselt vähe. Isegi finantskatastroofi üle elanud Iirimaa ja Islandi majanduslangus ja tööpuudus pole nii kõrged kui Eestis.

Peaminister Ansip on nüüd lõpuks ka ise tunnistanud, et valitsus oleks pidanud piirama laenamist ja üle jõu elamist ning tõkestama kinnisvaramulli kujunemist. Saavutati küll eelarve piiramine, kuid ettevõtluse stimuleerimise ja uute töökohtade loomise erinevate meetmeteni, rääkimata majanduse strukturaalsete, tehnoloogiliste ja muude vajalike uuendusteni pole aga rahapuudusel püütudki tegelikkuses jõuda.
Väikeriikide võimalus keerulistes kriisiolukordades ellu jääda on pidev kohandumine ümbritseva maailmaga. Kui maailma juhtivad riigid on pööranud selja uusliberaalsele majanduspoliitikale ja hakanud pankade ning suureettevõtete tegevust riiklike meetmetega ohjama, ettevõtlust stimuleerima ning lahendama sotsiaal- ja regionaalprobleeme, siis peaks ka Eesti suutma vabaneda oma dogmaks muutunud ideest, et turg ja euro lahendavad ka töötuse ja teised sotsiaalsed probleemid. Aeg on loobuda kitsa, peamiselt suurettevõtete ning välismaise ärieliidi huvide kaitsmisest, Eesti juhtimisest kui ”Aktsiaselts Eesti Vabariik” . Eesti kõik eluvaldkonnad ja piirkonnad, ka väikeettevõtjad ja kodanike ühendused vajavad suurt tähelepanu, ennekõike aga töötajad kui Eesti majanduse suurim potentsiaal.

Eesti vajab terviklikku abinõude paketti majanduskriisi ületamiseks ja uuele arenguteele suundumiseks.
Esiteks on vaja valitsusreformi valitsusasutuste koostöö- ja haldussuutlikkuse tõstmiseks, et viia ellu rahvusliku majanduspoliitika prioriteete, jõuda lõpuks mõistlike haldus- ja haridusreformideni. Eesti kõige teravamate probleemide ületamiseks on vaja Sotsiaalministeeriumi baasil luua Tööministeerium ja Tervishoiuministeerium.

Teiseks oleks vaja meetmeid hätta sattunud (töö kaotanud ja võlgadesse jäänud) elanike abistamiseks ja uute töökohtade loomiseks. Selleks peaks riik koostöös kohalike omavalitsuste ja investoritega looma uusi riigi- ja munitsipaalettevõtteid ning algatama suuri taristuprojekte (näiteks uus Euroopa kiirraudtee, Tallinn-Tartu maantee, Lasnamäe tramm, Saaremaa sild jms.) Ka ELi abi- ja struktuuripoliitika vahendeid tuleks senisest oluliselt rohkem kasutada hariduses, ja tööhõive suurendamises. Alandada on vaja toiduainete käibemaksu, metsatööde tulumaksu, kaotada maamaks kodudele ja kehtestada luksusvarade maks.

Kolmandaks peaks uus valitsus toetama eelkõige kohaliku kapitaliga rajatud ja alustavaid ettevõtteid, suurendama kõrgtehnoloogilise taristuinvesteeringuid välismaailma majandusega sidususe parandamiseks. Riik peaks oluliselt ja mitmekülgselt parandama suhteid Venemaaga, soodustama transiiti ja kiirendama piiriületust, kehtestama ettevõtetele kuni 12,5 % tulumaksu, vähendama bürokraatiat ja lihtsustama euronõuete täitmist. Erisoodustusmaksust tuleks vabastada tervisele ja õpingutele suunatud kulud, kehtestada lagi sotsiaalmaksu suurusele, teha reaalseid samme takistuste kõrvaldamiseks FIEde tegevuses. Riik peaks kehtestama ettevõtluse toetusmehhanismid, mida rakendatakse uute töökohtade loomisel perspektiivsetes tegutsemisvaldkondades nagu näiteks ”rohelise” tehnoloogia väljatöötamine ja rakendamine, mahepõllundussaaduste tootmine ja turustamine, tervise- ja hoolekandeteenuste osutamine, turism, loomemajandus jms.

Eestis peaks olema vähemalt üks oma kapitalil põhinev pank (Eesti Rahvapank) ning Tallinnast võiks saada Põhjamaade finantskeskus.

2011. a. 1. maist lõppevad piirangud välismaalastele maa müümisel ja suureneb oht maaga spekuleerimiseks. Nüüd tuleks kehtestada uued piirangud sarnaselt nagu teevad seda Skandinaaviamaad.

Eesti ei vaja enam liberaalset majanduspoliitikat, vaid konservatiivset rahvuslikku majanduspoliitikat, et tagada eestimaalastele tööd ja leiba oma esiisade kodumaal!

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
08. March 2011, 09:30
Otsi:

Ava täpsem otsing