Luman: teeme asjaajamise lihtsamaks

Kord üks asekantsler, seistes koolijuhtide ees, edastas ministri palve kõigile meelde tuletada - nii nagu piim ei tule poest, ei tule ka koolide remondiraha mitte abstraktsest programmist või projektist vaid ikka riigieelarvest. Ja selle taga on ministeeriumi targad otsused. Ellu viidava poliitika algus ja lõpp ongi enamasti riigieelarves. Analoogiat edasi arendades on põhiküsimus aga hoopis, kust tuleb raha riigieelarvesse? Kas riigikogu tarkade otsuste või hoopis tööandjate ja töövõtjate usina toimetamise tulemusena?

Eestis tegutseva mikroettevõtte tootlikkus (müügitulu) töötaja kohta on ca 13 300 eurot aastas, suurettevõttes oli see 2009 aastal 22 400 eurot. Mida teha, et väiksest kasvaks keskmine ja keskmisest saaks suur? Et erasektori töökohtade arv jõuaks taas kriisieelsele tasemele ning töine tulu aitaks rahva paremale elujärjele? Mida saab ja peab uus valitsus valimiste järel ära tegema?

Tööturu ja tööjõu vajadusest rääkides on juba aastaid enamus jutust läinud tummadele kõrvadele. Ehk tuleneb see erinevast kokkupuutest ja kogemusest. Avaliku sektori kohandumine ja kokkupuude kriisiga seisnes valdavalt vaid täitmata kohtade koondamises ja palga mittetõstmises. Viimasel kahel kümnendil vohama läinud haldus-, ärijuhtimise ja juura õppurite hulk on alati taganud piisava arvu kandidaatide olemasolu kõikvõimalikesse riigiametitesse. Puudust ei ole justkui kellestki. Ju see ettevõtjate kisa kvalifitseeritud tööjõu nappusest, tuleneb sellest, et majanduse struktuur on vale ja sinna ei saa ju ametnik ega poliitik midagi parata.

Ei ole olnud harvad need juhud, kus riigile midagi ette heites, olen vastuseks saanud - ettevõtjad on ise saamatud. Eksportida ei oska, riske hinnata ei oska, palka korralikult ei ole nõus maksma. Ükskõik kuhu vaatad, tekib küsimus, kellega me seda majandust teadmistepõhiseks ajama peaks? Kes on see inimene, kellesse investeerida? Olgu läbitud ülikool või kutsekool, lõpetaja küllalt sage mitterakendatavus tööturul saab alguse juba põhiharidusest. Ebastabiilsele vundamendile ei ole võimalik kõrgeid hooneid ehitada. Ma ei näe tänasest olukorrast, kus üldhariduskooli rahastamine, järelevalve ning isegi klassikomplektide avamise üle otsustamine on sageli kohalike valimiste poliitilise võitluse põhiteema, kui põhikooli riigistamine. Meil on vaja ühte ja ühtset, kõrge tasemega põhiharidust. Mina tööandjana ei peaks inimest tööle võttes küsimagi tema haridustee alguspunkti. Nelja aasta tagant ja mõnikord tiheminigi vahetuvalt seltskonnalt ei saa nõudagi, et nad otsustaks minimaalselt üheksa aastat kestva protsessi üle või vastutaks selle kvaliteedi eest.

Majanduspoliitika osas liberaalsusele ma alternatiive ei näe, riigi- ja hariduskorralduses on meil väikeriigina aga vaja ajada riikliku joont, mitte lasta neil küsimustel isevoolu teed minna. Koos hariduskorraldusega on tulevasel valitsusel korraga lihtne üle vaadata ka muud kohalikku elu puudutavad küsimused. Ennekõike kohaliku omavalitsuse tasemel pakutavate avalike teenuste täpsem määratlemine. Nende teenuste mahu ja nõutava kvaliteedi kokkuleppimine annaks võimaluse hiljem arutleda ka omavalitsuste optimaalse suuruse, kulu- ja tulubaasi üle.

Häid tulemusi majanduse arengusse peaks andma efektiivse riigimajandamise kombineerimine stabiilse majandus- ja maksukeskkonnaga. Olukorras, kus mikroettevõtete arv on kasvav ja keskmine tööandja üha väiksem, peame veelgi enam mõtlema seadusandluse lihtsustamise peale. Ettevõtet võib ju olla hea asutada ilma omakapitali sissemakseta ja 20 minuti jooksul. Aga kui ehitusloa hankimiseks kulub aastaid, majandusvaidluse lahendamine kohtusüsteemis võimaldab teil näha vähemalt kolme talve ja ettevõtte likvideerimine võtab määramatu aja, siis kiire ja lihtsa alguse efekt kaua ei püsi.

Ühiskonna edenedes on majanduskeskkonna kujundajateks mitte ainult ministeeriumid ja parlament vaid ka kohtud ja järelevalveasutused ning samavõrra ka kohtutäiturid, pankrotihaldurid, notarid jne.. Reeglite järgimine eeldab nendest aru saamist ja mitte ainult ettevõtjailt. Hinnangu andmine või kohtuotsus eeldab sageli majandusprotsesside tundmist enam, kui algtasandil. Kohtute ja järelevalve spetsialiseerumine ja asjatundlikkuse tõstmine on vältimatu ja vajab vastavaid otsuseid.

Seni Eesti elu edasi viinud, suurte ja riigist väljapoole suunatud integreerumiseesmärkide kõrvale, peaks nüüd kerkima sisemise integratsiooni eesmärgid – parem haridus, efektiivsem haldus ja laiem ning argumenteeritum ühiskondlik diskussioon. Argumenteeritud dialoog ja koostöö eeldab, et ka ettevõtjaid ei vaadeldaks kui erandit ja nad kaasataks majanduselu puudutavate küsimuste lahendamisse mitte ainult mingi eelnõu protsessis vaid igal võimalikul sammul alates idee või mõtte tekkimisest.