Majandus vajab õigusrahu

07. märts 2011, 10:00

Kokasaatest võib saada inspiratsiooni õigusloomeks, imestab tänases Äripäevas Eesti Juristide Liidu president Priidu Pärna.

Õpetlik oli vaadata telekoka Jamie Oliveri kohtumist peaminister Tony Blairiga, kus arutati võimalusi muuta Inglise koolide lõunamenüüd tervislikemaks ning vähem õppurite ülekaalu põhjustavaks. Blair pakkus välja, et ta räägib ettevõtjatega ning annab neile tähtaja koolivõrguga kokkuleppimiseks ja kui paari aasta jooksul ei ole tulemusi saavutatud, siis peab valitsus hakkama koolilõunate kvaliteeti seadusega reguleerima. Eeskujulik näide sellest, kuidas muutusi ühiskonnas on võimalik saavutada dialoogis, mitte üksnes seadusega lajatades. Paar aastat tagasi suutsid Eesti õlletootjad riigi õhutusel kokku leppida kange õlle tootmise ja reklaamimise piiramises. Preisilikku seadusriigi traditsiooni kummardavas Eestis hakkavad sellised meetodid alles juurduma, kuid valitud tee on kindlasti õige.

Riigikogu valmised andsid võimaluse erakondade valmisprogramme analüüsida ka sellest vaatenurgast, kes lubab milliseid õigusreforme. Hea üllatusena olid platvormid selles osas tagasihoidlikud. See annab lootust, et uue valitsuse ministrid ei näe probleemide põhjusena halba seadust ning tegusaks inimeseks olemise tõestamiseks ei alustada taas seaduste ümberkirjutamisega. Kui ma aasta tagasi kirjutasin, et Eesti vajab õigusrahu, siis tekkis elav arutelu. Tänaseks on ollakse arusaamisel, et ühiskonna probleeme lahendatakse ja arengut mõjutatakse seaduste asemel üha rohkem riigieelarve (prioriteetide) kaudu.

Eelmise aasta lõpus Tartus toimunud õigusteadlaste päevadel arutleti selle üle, kuidas õigussüsteem peaks majandust raskes olukorras toetama ja edasi aitama. Ootuspäraselt oli ettevõtjate seisukoht, et nad loodavad seaduste püsivust. Kui riigihangete seadust on juba kolm versiooni, siis aina uued terviktekstid süvendavad hoolimata headest kavatsustest majanduskeskkonna ebastabiilsust. Riik peab seaduste luudele praktika toel liha kasvatama ja nõustama nende rakendamisel, mitte pidevalt “restarti” tehes. Ettevõtjad ootavad 20aastaseks saanud õigussüsteemilt õigusselgust ja õiguskindlust. Ootavad selgust seaduse tekstis ja selle rakendamisel ehk ettevõtja ning näiteks maksu- ja tolliamet peavad seadusest ühte moodi aru saama. Ootavad kindlust, et riigi seaduseks vormitud lubadused kehtivad ja seda ka kriisiaegadel. Viimaste aastate rasked otsused käibemaksu tõstmisel, pensionimaksete edasilükkamisel jms on olnud põhiseaduslike väärtuste proovikiviks ja parlament sai siin ka oma õppetunni. Ei saa ju väita, et õiguskindlust tähendab seda, et ükski maks ei tõuse, kuid kodanikud ja ettevõtjad ootavad seadusandjalt edaspidi hea õigusloome tavade järgimist. Hea õigusloome eeldab, et vahetult enne lõpphääletust riigikogus ei lisata eelnõusse puukidena põhimõttelist laadi ja teist valdkonda puudutavaid muudatusi, et õigusloome protsessi kaasatakse asjasse puutuvad isikud, analüüsitakse kavandatavate muudatuste mõju ja jäetakse piisav aeg jõustumiseks ning et ebavajalikuks osutunud  seaduseelnõu läbisurumise ainsaks ajendiks ei ole algataja kartus saada tembeldatud  luuseriks.

Õigusteadlaste päevadel koorus ka tõdemus, et lisaks õigussüsteemi stabiilsusele peab riigi roll majandusse sekkumisel olema ausate mängureeglite ja konkurentsikeskkonna tagamine ning õigusvaidluste kiire lahendamine. Läbivat rahulolematust põhjustavad siin kõrged riigilõivud. Ei saa ju väita, et osalejad ei peaks tsiviilvaidluste lahendamist ise üldse rahastama, kuid see omafinantseering riigilõivu näol on kujunenud oluliseks tõkendiks kohtusse pöördumisel ning seab ohtu isikute usu õigusriigisse. Kohtusüsteemi parem rahastamine peab eelneva valguses olema uute võimukandajte prioriteet. Ettevõtja ootus on, et kriminaal- või maksumenetluse algatamine ei ole riigi kergekäeline kättemaks, mis toob kaasa ettevõtte seiskumise ning pankroti ja et ettevõtja ei saaks süüdistust kätte hiljem, kui avalikkus läbi prokuratuuri pressikonverentsi. Ettevõtjavihast vabanemine on kõigi huvides, sest ettevõtjad loovad töökohti ning ühiskonna jõukust.

Üle-eelmisel nädalal võeti riigikogu viimase otsusena ilma erilise avalikkuse tähelepanuta vastu õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018. See oluline dokument annab lootust rahulikumaks õigusloomeperioodiks. Loodetavasti viib järgmine riigikogu ellu õigusaktide planeerimise ja mõjude eel- ning järelhindamise kavad. Seaduste halduskoormuse mõõtmisse tuleb suhtuda palju tõsisemalt. Pealtnäha lihtne aruandluskohustus võib põhjustada ettevõtlussektorile miljonitesse eurodesse ulatuva lisakulu. Näiteks on välja arvestatud, et kohustus teavitada riiki vakantsetest töökohtadest maksab tööjõukuluna ettevõtetele kokku aastas 1,5 miljonit eurot jne. Üheks väljakutseks kogu Euroopa ees on õigussüsteemi lihtsustamine. Ülereguleerimist (ning ka ülekriminaliseerimist) kohtab Eestis igal sammul ja seda eriti seaduste rakendusaktides. Õigusest paremat  arusaamist peab teenima selle kodfitseerimine ehk sarnaste seaduste üheks kirjutamine, kui selleks on õige aeg ning valdkonna valukohad on selgunud. Heaks näiteks on vastuvõetud majanduseadustiku üldosa seadus. Ühtlustamisvajadust demonstreerib vast olukord, kus sanktsioon isikuandmete seadusvastase töötlemise eest on kordades kõrgem kui tööohutusnõuete rikkumise eest.

Ettevõtjad ootavad õigusrahupakti sõlmimist uute võimukandjate poolt. Õiguskorra stabiilsus on ühiskonna turvalisuse üks aluseid. Loomulikult, õigussüsteem nagu riikki ei saa kunagi valmis, kuid siin piisab praegu masinavärgi timmimisest ja kohendamisest, mitte pidevalt uute mudelite väljalaskmisest.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
07. March 2011, 10:00
Otsi:

Ava täpsem otsing