Euroopa ümberjaotamine?

Euroopa ei seisa silmitsi mitte ainult majandus- ja finantskriisiga, vaid sellest tuleneva poliitilise kriisiga. Erinevad liikmesriigid on sepistanud äärmiselt erinevad strateegiad, mis peegeldavad pigem nende vaateid kui tegelikke rahvuslikke huvisid ja selline arusaamade kokkupõrge on seemneks tõsisele poliitilisele konfliktile.

Euroopa pakutavat lahendust dikteerib Saksamaa, kelle riiklik krediit on vajalik kõigi lahenduste puhul. Sellega ignoreeritakse aga Saksamaa peamist rolli valuuta- ja panganduskriisi või isegi riigivõla kriisi eest vastutamisel. Prantsusmaa pingutused tulemust mõjutada on äärmiselt piiratud selle AAA-reitingu sõltumise tõttu tihedast liidust Saksamaaga.

Saksamaa süüdistab kriisis konkurentsivõime kaotanud ja võlgu suurendanud riike, pannes sellega kogu reguleerimise koorma võlgnikriikidele.

Kui euro kasutusele võeti, oodati sellega kaasnevat eurotsooni majanduste koondumist, kuid see viis hoopis lahknevusteni. Euroopa Keskpank kohtles kõigi liikmesriikide riigivõlga riskivabana ja aktsepteeris nende riigivõlakirju võrdsetel alustel. See stimuleeris panku, mis olid kohustatud likviidsusnõuete täitmiseks säilitama riskivabu varasid, teenima täiendavaid baaspunkte nõrgemate riikide välisvõlgu koormates.

See alandas nn PIIGS-riikide (Portugal, Iirimaa, Itaalia, Kreeka ja Hispaania) intressimäärasid ja puhus täis kinnisvaramullid, nagu taasühinemise kulud sundisid Saksamaad oma rihma koomale tõmbama. See põhjustas nii lahknevused konkurentsivõimes ja panganduskriisi Euroopas, mis mõjutas Saksamaa panku rohkem kui teisi.

Tegelikult on Saksamaa päästnud suurtes võlgades riigid enda pangandussüsteemi päästmiseks. Näiteks suurenes Iirimaa tohutu riigivõlg, kuna eurotsooni ametkonnad sundisid pangandussüsteemi päästmise plaaniga iirlasi oma pankasid riigistama, et neid võlavabana hoida. Seega peavad võlgnikriigid Saksamaa peale surutud meetmete tõttu kandma kogu regulatsioonikoormat.

See meenutab rahvusvahelist panganduskriisi 1982. a, mil Maailmapank ja IMF laenasid võlgnikriikidele raha nende võlgade teenindamiseks, kuni pangad suudavad luua piisavd reservid oma halbade laenude vahetamiseks Brady võlakirjade vastu 1989. a. See tähendas “kadunud dekaadi” Ladina-Ameerika majandustele. Praegune korraldus karistab võlgnikriike isegi rohkem, kuna need peavad pärast 2013. aastat maksma kaalukaid riskipreemiaid.

Pangandussüsteemi päästmises ja siis võlgnikriikide sissemässimises pärast 2013. a on mingi järjekindlusetus. Lisaks kehtestatakse Saksamaa nõutud konkurentsivõime nõuded ebavõrdsel mänguväljal, mis paneb puudujäägiga riigid kaitsetusse olukorda, mis võib põhja vedada isegi Hispaania, mis sisenes eurokriisi madalama võlasuhtega kui Saksamaa. Euroopa Liit saab sellega kannatama kroonilise lahknevuse all, kus ülejäägiga riigid edasi rühivad ja puudujäägiga riigid kogunenud võlakoormaga järele lohisevad.

Saksamaa on sellised meetmed kehtestanud siseriikliku surve all, kuid Saksa avalikkusele ei ole räägitud tõtt ja see on segaduses. Kuna märtsi lõpus paika pandavad reeglid raiuvad kivisse kahekiiruselise Euroopa, on nad seotud EL-i poliitilist sidusust ohustavate rahutuste tekkimisega.

Vaja on kaht põhimõttelist muudatust. Esiteks peab Euroopa Finantsstabiilsuse Fond sarnaselt liikmesriikidele toimima pangandussüsteemi päästjana. See võimaldab restruktureerida riigivõlga ilma panganduskriisi kiirendamata. Päästepakett jääks samaks, kuna kõik pankade rekapitaliseerimiseks või likvideerimiseks kasutatavad summad vähendaksid valitsuste kulusid.

Pangandussüsteemi toomine Euroopa järelevalve alla aitaks taastada usalduse. Ja see aitaks Saksa avalikkust teavitada päästeoperatsiooni tegelikust eesmärgist.

Teiseks tuleb luua võrdne mänguvili ja riskipreemiad reegleid täitvate riikide laenukuludele kõrvaldada. Seda saab teha suuremat osa nende riigivõlast eurovõlakirjadeks konverteerides. Üksikud riigid peaksid siis välja andma enda võlakirjad kollektiivse tegevuse tingimustega, makstes riskipreemiat ainult summadelt, mis ületavad Maastrichti kriteeriumidega sätestatud riigivõla limiiti (60% SKTst).

Esimene abinõu tuleb tarvitusele võtta kohe, teine peab ootama. Saksa avalikkus on kaugel selle tunnustamisest, ometi on see vajalik, et Euroopas võrdne mänguväli taastada.

EL loodi etapiviisiliselt, kusjuures selle arhitektid teadsid, et kõik etapid on ebapiisavad ja vaja on täiendavaid etappe. Ometi võisid nad kindlad olla, et kui tuleb aeg puudusi korrigeerida, saab vajalikku poliitilist tahet suunata.

Seekord on aga kahekiiruselise Euroopa väljavaade õõnestamas Euroopa poliitilist sidusust – ja sellega ka selle võimet vajadusel kooskõlas tegutseda. Seetõttu tuleb koos ELi kriisilahendamise mehhanismi rakendamisega tunnustada järgmist etappi Euroopa integratsioonis. Muidu ei ole puudujäägis riikidel põhjust loota, et nad suudaksid pääseda oma kimbatusest, palju nad ka ei pingutaks.

Autor: George Soros, Villy Paimets