Veelkord optimismist ja avantürismist

07. mai 2011, 15:16

Pooljuhuslikult sattusin lugema Eesti Energia (EE) kütuste valdkonna juhi Harri Miku blogi EE kodulehel. See algas järgmiselt: "Nii Eesti Energia nõukogu, üldkoosolek kui ka Eesti riigijuhid on selgelt väljendanud meie projektidele toetust, samas ei ole ettevõtte edu ja kiire areng paraku kõigile meeltmööda. Üheks agressiivse rünnaku näiteks on 30. märtsil ajalehes Postimees avaldatud konkureeriva ettevõtte VKG endise töötaja Mati Pallasmaa arvamuslugu, mille võiks liigitada pigem ulmekirjanduse valda.“

Blogis kirjutatu ja meedias peale minu tookordset artiklit  avaldatu/näidatu sunnib veelkord sõna sekka ütlema, kuigi olin endale lubanud, et rohkem tuuleveskitega ei võitle.
See, et ma enne pensionile jäämist olin VKG töötaja, ei oma antud küsimuste juures mingit tähtsust, seda enam, et ma ei ela enam Ida-Virumaal. See, kas VKG läheb alla- või ülesmäge, ei muuda minu jaoks midagi s.t. mul puudub selles suhtes igasugune otsene huvitatus (tõsi, allakäigu puhul jääks riik vaesemaks), küll mõjub minu rahakotile pidev elektrihinna tõus ja sellest tingitud hiiliv hinnatõus muudel elualadel. Seega EE kohta arvamust avaldan ma kui tavaline kodanik, kes on põlevkivitööstuses toimuvaga teatud määral kursis. Tegemist polnud „agressiivse rünnakuga“ vaid analüüsiga, millest oli selgelt näha, et  EE poolt varem välja kuulutatud ehituste tähtajad saavutamaks kavandatud võimsusi kõikjal 2018-ndaks aastaks pole reaalsed arvestades uue seadme arenduse praegust staadiumit (alles ehitusjärk). Ulmelised olid väljaöeldud kavad, mitte analüüs. Nagu viimaste päevade arengud näitavad, on EE ka ise hakanud oma esialgsetesse kavadesse kriitilisemalt suhtuma. Ehitustähtaegade osas on EE kütuste valdkond teinud kannapöörde ja teatanud, et välismaale hakatakse seadmeid ehitama alles siis, kui Eestis on suuremahuline tootmine täielikult omandatud. Seega on analüüs selles osas oma ülesande täitnud. Kuigi päevane 20 000 barreli suurune kütusetoodang ning lootus, et eesti autod sõidavad 2016.a. eesti kütusega on esialgu helesinine unistus, soovin südamest neile edu. Siinkohal juhiks tähelepanu ühes Miku avaldatud intervjuus ja blogis toodud eksitavale infole – nimelt teatab Mikk (tsiteerin): „ …hakata valmistama juba tanklas müümiseks sobilikku diislit, lisaks kerget kütteõli ja toorbensiini. See tähendab aastas ligi miljoni tonni põlevkivi õliks pööramist ning päevas ca 20 000 barreli vedelkütuste tootmist.“  Kõlab kenasti ja tundub tõena ? Tegelikult on siin tegemist eksitusega : 20 000 barrelit päevas on ca 3 300 tonni, korrutades selle 365-ga, leiame, et aastas tahetakse toota ca 1 200 000 tonni vedelkütuseid.  Seega lubab EE toota ligi miljonist tonnist põlevkivist üle miljoni tonni õli ! Tule taevas appi, nagu peaminister varem tavatses ütelda. Kuna õli väljatulek  põlevkivist on ca 12,5 %, siis saamaks päevas keskmiselt 20 000 barrelit toorõli, on vaja „õliks pöörata“ mitte ligi miljon, vaid 8 - 10 miljonit tonni põlevkivi.  Nii või naa, igatahes enne välisprojektide reaalse arenduse algust peavad olema lõplikult omandatud Eestisse rajatavad 3 seadet ning ehitatud ja omandatud ka autokütuse tootmise seade. Arendusplaanid hakkavad võtma normaalset ilmet, jääb vaid loota, et Liive poolt esialgu teatatud tähtajad pole seotud selliste lepingutega, mis võivad kaasa tuua trahve ja muid sanktsioone Jordaania valitsuselt, Utah föderaalvalitsuselt, elektriosa arendavalt koostööpartnerilt Jordaanias jne.

Jätkuvalt aga tekitab kahtlust projektide rahastamise küsimus. 17. aprillil Aktuaalses  Kaameras näidatud EE poolt renditud kaevandus ja 29 miljoni euro eest ostetud tühermaa pigem suurendas ohutunnet kui rahustas. Mitte kunagi töötanud kaevandus jäeti maha 25 aastat tagasi. Mis ja kas seal üldse midagi säilinud on, jäi arusaamatuks. Maa osteti, kuid kas sellega saadi omale ka maa sees leiduv põlevkivi ? Palju selle vana kaevanduse töökorda panek maksab, palju maksavad ehitatavad seadmed ? Kindlasti on tööjõud seal kordi kallim kui meil, kohalikud ootavad hästitasustatud töökohti. Kaevandusteenust võib ja tuleb muidugi sisse osta, kuid mis see seal maksma läheb. Kindlasti saab tegu olema miljardite eurodega, arvata on, et kümnete miljarditega. Huvitav oli kuulda, et kohalikele endast parema mulje jätmiseks oli väidetud, nagu oleks alles ehitus- ja arendusjärgus Enefit-280 töötanud juba 80 aastat. Tegelikult läks jutuksoleva seadme eelkäija Narvas  käima 30 aastat tagasi ning alles nüüd on ta saadud lõplikult töökõlblikuks. 

Niisiis : kust tulevad sellised rahad ?
EE väidab, et arenduseks kasutatakse välisprojektidest saadud tulusid,  „ … elektri müüki Eesti, Läti ja Leedu avatud turgudel ning elektribörsidel, põlevkivist toodetud vedelkütuste müügitulud, kasumlikud lepingud energeetikaseadmete ja erinevate toodete ja teenuste müük (Kõu, elektritööd, roheline energia). Eesti Energia ärikasumist kaks kolmandikku tuli möödunud majandusaastal avatud turgudelt ja teeniti konkurentsi tingimustes. See ei ole tänase Eesti tavatarbijalt saadud raha, mida me rahvusvaheliste projektide arendamisel kasutame. Suletud turult teenitud raha suunab Eesti Energia täies mahus tagasi kodumaise elektritootmise ja jaotusvõrgu arendamisse. “
Andke andeks, kuid enamuse nende tuluallikate puhul pole ju tegemist mitte välisprojektidega, vaid lihtsalt Eestis toodetud kaupade ekspordiga.  Väide, et tegemist pole tavatarbijalt saadud rahaga, pole samuti õige, sest  ekspordist saadud kasumi kulutused on tehtud ju Eestis, reostus, millest armastatakse palju rääkida, jääb Eestisse, kauba tootmiseks on kasutatud meie põlevkivi, pole võimatu, et lähiajal tuleb hakata juurde ostma saastekvoote jne. Kõik need kulutused tuleb Eesti riigil s.t. meil kinni maksta - tagasi saame EE teatel ainult Eestisse jäänud toodangu kasumiosa, kuid kinni peame maksma kogu toodangu kulutused. Oleks loomulik ja õiglane, et vähemalt osa ekspordikasumist tuleks tagasi Eestisse arendamaks seadmeid ning nende töökindlust nii oma tarbeks kui ekspordiks.

Üks Buratino Eestis juba oli, piltlikult öeldes viskas ta mulda 10 miljonit dollarit, lootes lapsemeelselt, et summa kasvab mitmekordseks. EE panused on tunduvalt kõrgemad, siin tahetakse välja viia miljardeid. EE nõukogu esimees arvas, et 29 miljonit eurot maa eest on väike raha. Kui Eesti on tõesti nii rikas, et rahaga midagi teha pole, siis muidugi. Millegipärast pole tihti võtta mõnda miljonit kroonigi hoidmaks näiteks päästjate töövõimekust.
See, et riigijuhid, nõukogu ja üldkoosolek on andnud oma heakskiidu, pole veel näitaja, sest tihti tundub, et need organid (mitte ainult EE puhul) kas ei saa aru asjade olemusest või täidavad leivaandja käsku. Kahjuks on täna eriti tööstuses jäme ots finantsistide ja projektijuhtide käes, kes pole võimelised aru saama, et suurtööstus pole arvuti, mille paned käima või seisma siis, tuju tuleb.

Mõni sõna ajaloost, mis jäi eelmisest kirjutisest ruumipuudusel välja. EE väidab omavat unikaalset, ainult neile kuuluvat tehnoloogiat, mida hakatakse kasutama, müüma jne. Tegelikult on tahke soojuskandjaga põlevkiviümbertöötlemise tehnoloogia, mis on nii Narva Enefiti kui Kohtla-Järve Petroteri aluseks, pärit Venemaalt, selle tõi siia Kržižanovski-nimeline Energeetikainstituut. Esimene katseseade oli aastatel 1951-53 Tallinnas Ilmarises, hiljem rajati poolööstuslik seade YTT-200 ja seejärel tööstuslik seade YTT-500 Kiviõlisse. Kiviõlis lõpetati töö 1981. aastal, sealsed spetsialistid arendasid välja Narvas 1981.a. käivitatud ja praeguseks konditsiooni jõudnud seadme. Praegu reklaamitavat Enefit-280 esimest seadet alles ehitatakse, kas ja kunas see projektvõimsuseni jõuab, ei tea keegi.  Kõigi nende seadmete erinevus põhineb peamiselt aparatuursel erisusel ning  valmiskompleksi erinevus sõltub loomulikult ka eesmärkidest (jääksoojuse kasutamine, elektrienergia tootmine jne). Jääb loota, et projekteerimise käigus välismaal ei liigu EE tarkvara potentsiaalsete kaasinvestorite kätte, kes siis koostöö asemel EE-l ja Eesti riigil naha üle kõrvade tõmbavad ning meie abita kuhugi tehased üles löövad. Kuna ka EE ise tunnistab, et omavahenditest ei jätku, tuleb olla äärmiselt ettevaatlik partnerite valikul. Praeguseni pole igatahes koostööst põlevkivi alal midagi välja tulnud, kuigi seda on proovitud nii Ameerika kui Hiinaga.

Ma ei ole arengu vastu, ma ei ole välisprojektide vastu, ma ei ole ekspordi vastu, kuid olen seisukohal, et arendustegevust tuleb planeerida kompleksselt, analüüsides nii poolt- kui vastuargumente.koos. Ma ei ole kade EE-le ei tema arengu ega edu pärast, kuid olen seisukohal, et EE tegevus peab alluma ühiskonna vajadustele, mitte ühe äriühingu läbimõtlematutele kavadele. EE-d kui riigi omandit peab juhtima riik, kes kutsub vajadusel alluvad korrale.
Just seetõttu olen endiselt seisukohal, et õli tootmine tuleb lahutada Eesti Energiast. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, EE tagagu energia olemasolu ja energiajulgeolek. Praeguse kütuste valdkonna baasil loodagu täiesti eraldi seisev riiklik (ja ainult riiklik) ettevõte. Saagu sellest näiteks Eesti Riiklik Õlitööstus. Selline „lahutus“ muudaks selgemaks ka välisprojektide rahastamise.
Samuti kordan oma 30. märtsil tehtud ettepanekuid riigi energia – ja finantsjulgeolekuplaanide kiireloomulise koostamise ning eraldiseisva ettevõtte Eesti Põlevkivi taasloomise kohta. Mis saab, kui pärast EE uute seadmete ehitust lubatav kaevekogus ületaks põlevkivi koguvajaduse vajaduse ? Eraettevõtlus pannakse seisma ? See oleks ju ebaaus konkurents, mille eest võib Euroopa Liit teha meile järjekordse „suhkrutrahvi“. Lisaks kutsuksin riigikogu üles uurima välisinvesteeringute allikaid ja ning „välisprojektidelt“ teenitud kasumite kasutamise võimalusi Eestis. Pole võimatu, et tegemist on juriidilise konksuga hoidmaks ära kasumi tagasitoomist.

Arvamusartikli autor on kauaaegne Kiviõli Põlevkivikeemia Tehase ja VKG töötaja Mati Pallasma.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
07. May 2011, 15:18
Otsi:

Ava täpsem otsing