Kasumi kõrval tuleb ohjeldada monopolide investeeringuid

Võrdluseks, Eesti ettevõtete keskmine ärikasumi rentaablus ei ulatunud isegi buumiaastatel üle 10% piiri. Tõsi, Elering ja konkurentsiamet kasutavad kasumlikkuse hindamisel suhet investeeritud kapitali, mida põhjendavad kapitalimahuka äri eripäraga. Nii oli Eleringi kasumimarginaal näiteks 2009. aastal enne maksustamist 7,4%, mis võrreldes Tallinna Vee 18,3% on enam kui kaks korda madalam. Eelnimetatud praktika ei ühti aga näiteks kapitalimahukate börsifirmades viljeleva tavaga, kus kasumlikkuse hindamisel vaadatakse tihtipeale just ärikasumit ehk EBITDAd.

Seda enam äratab tähelepanu, et mõlemad kapitalimahukad ettevõtted - nii Tallinna Vesi kui ka Elering, põhjendavad oma kõrget kasumit investeerimisvajadusega. Viimane on vajalik, kuid tuleb arvestada, et avalikku teenust pakkuvate ettevõtete ülikõrge kasumilikkus pärsib otseselt majanduse arengut. Eesmärgiks ei saa olla viia meie elektriühendused ja vee kvaliteet maailma tipptasemele rekordiliselt kiiresti, vaid seda tuleb teha järk-järgult säilitades majanduse konkurentsivõime. Äripäeva arvates ei pea monopolide investeeringud olema põhjendatud poliitiliste loosungitega, vaid olema mõõdetavalt kasulikud. Nii tuleb lisaks monopolide kasumite ohjeldamisele reguleerida ka investeeringute mõistlikkust ja läbimõeldust.

Seni on kõige laiemat ning poliitilise alatooniga pahameelt teeninud Tallinna Vesi, kelle kasumiahnuse taltsutamiseks lõi võimuliit eelmisel suvel monopolide ohjeldamise seaduse. Märksa väiksemat kõlapinda on leidnud spetsiifiliselt kitsast valdkonnas tegutseva Levira kasumlikkus, mille analüüsimiseks pöördusid konkurentsiametisse vahetud kannatajad Eesti Ringhäälingute Liit ja Eesti Digitelevisiooni AS. Seevastu Eleringi kasumlikkuse on seni heaks kiitnud nii konkurentsiamet kui ka majandusministeerium. Raamatupidamislikult on kõike korrektne. Ka ühtegi kaebust pole esitatud.

Eelkirjeldatust kumab siiski läbi võimuliidu lemmiklapse protektsioon. Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Just energeetika on olnud võimuloleva valitsuse suurim lüpsilehm. Eesti Energia, kust hiljem eraldati Elering, täitis kriisiaastatel puudjäägis riigikassat dividendidest mitme miljardi krooniga. Keegi ei vaidlustanud mõjuvalt, kas monopoolses seisus elektrienergia tootja üüratu kasumi teenimine ja jaotamine oli põhjendatud? Mis sai investeeringutest? Ning kuidas ja kas see oli kasulik lõpptarbijale?

Näiteks mullu teenis Eesti Energia 119 miljonit eurot puhaskasumit, mis oli läbi aegade parim tulemus. Kapitalimahukas äris nagu energeetika investeeriti kasumist ligi kaks korda rohkem ehk 219 miljonit eurot. Kuid kas investeeringud uute turgude vallutamiseks on avalikku teenust tarbiva Eesti ettevõtjale ja elanikule vajalikud?

IRList pärit endine rahandusminister ja praegune Eleringi juht Taavi Veskimägi tunnistab kaudselt isegi, et investeerimine pole õigus ega vajadus, vaid seaduste, eeskirjade ja arengukavadega seatud kohustus. Veskimägi endise erakonnakaaslase majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsi sõnul viiakse lähiaastatel ellu „agressiivne investeerimisplaan”, mille täitmiseks kinnitati eelmisel nädalal valitsuses otsus suurendada Eleringi omakapitali 16 miljoni euro võrra. On selge, et Eleringi võrgud vajavad investeeringuid, kuid küsimus on kas just nii suures määras, sellise agressiivsusega ning miks mitte veelgi enam kasumi arvelt?

Seda, et kõrge kvaliteedinõuded ei taga parimat lahendust tõestab teine monopoolses staatuses riigile kuuluv ettevõte Eesti Post. Posti- ja logistikafirmale on vastupidisel Eleringile sisuliselt seadusega pandud kohustus olla kahjumis. Absurdini viidud universaalteenuse nõude tõttu tehti veel paar aastat tagasi mõnes Eesti Posti kontoris 0,3 tehingut päevas, enne kui postifirma selliseid kontoreid sulgema hakkas. Ka sellised investeeringud on ilmselgelt ebamõistlikud. Monopolide ohjeldamine on jäänud poolele teele.

Autor: 1185-aripaev