Riigikogu röövib kohalikest omavalitsustest talendid

Märtsis valitud XII riigikogusse kuulub praegu 13 inimest, kelle eelmine tööandja oli kohalik omavalitsus: neli linnapead, kaks vallavanemat, viis abilinnapead ja kaks Tallinna linnaosa vanemat. Lisaks kuulub riigikogusse veel 15 värskelt volikogu liikme mandaadist loobunud inimest, kellest kolm olid kuni parlamenti valimiseni tegevad volikogu esimehena. Eestis tuli riigikogu valimiste ja valitsuse moodustamise järel 15 omavalitsuses teha volikogus ja/või täidesaatvas võimuorganis muudatusi.

Võrreldes Eestis omavalitsuste üldarvuga (226 üksust), pole see teab mis suur arv. Samas elab nendes 15 omavalitsuses kokku 730 000 inimest ehk üle poole Eesti elanikest, nende hulgas neli Eesti suuremat omavalitsust ja viis väiksemat maakonnalinna. See tähendab, et suuremal või vähemal määral puudutas riigikogu valimine üheksat maakonnakeskust viieteistkümnest.

Rahutu kevad omavalitsustes. Riigikogu valimiste tõttu olid talve teine pool ja kevad Eesti suuremates omavalitsustes rahutud. Jaanuaris-veebruaris keskendusid riigikokku kandideerinud poliitikuist ametnikud ja volikogu liikmed juba suurel määral oma kampaaniale, jättes omavalitsuse igapäevased asjad tahaplaanile. Valimiste järel tuli kohalikel koalitsioonidel või ainuvalitsejatel otsida uusi inimesi, et täita Toompeale putkanute tühjad toolid. Omavalitsused on muu hulgas ka professionaalsete poliitikute kasvulava, kus omandatakse väärtuslikud kogemused kõnepidamises, läbirääkimiskunstis ning juhtimises. See on loomulik, nagu ülikoolile eelnev gümnaasium.

Iseasi on see, kas riigikogu valimised peavad sedavõrd palju mõjutama omavalitsuste juhtimist nagu praegu. Kui mõne linnavalitsuse liikmetest enamik kandideerib riigikokku, siis tekib küsimus: kes teeb igapäevast tööd? Tegemist on ka eetilise küsimusega: kas kohalikel valimistel tugeva mandaadi saanud linna- ja vallajuhtidel sobib juba poolteist aastat hiljem riigikogusse kippuda, jättes maha omavalitsuse ja valijad?

Hääled otsustavad muidugi kõik, kuid vahest võiks Eesti poliitikakultuur areneda sinnamaani, et kohaliku omavalitsuse ja riigikogu valimised oleksid teineteisest rohkem eraldatud. Probleem on selles, et suuremad omavalitsused on praeguse praktika jätkudes üha enam täitumas inimestega, keda hüütakse poliitbroileriteks. Asja varjukülg on, et omavalitsusest saab ajapikku poliitikute läbisõiduhoov, kus kohalikesse asjadesse süüvimata käiakse aega viitmas, kuni õnnestub jõuda parlamenti või kuhugi nõunikuks. Kuidas saab sellisel juhul üldse rääkida omavalitsuste iseseisvusest?

Vähem peibutusparte, rohkem selgust. Nendele arengutele piiri panemine sõltub eeskätt erakondade tahtest. Paradoksaalselt on üks võimalus kahed valimised teineteisest rohkem eraldada, viia nad läbi ühel ajal. Seda eeldusel, et kui korraga on käimas nii kohaliku volikogu kui ka riigikogu valimise kampaania, teevad kandidaadid selge valiku ühe esinduskogu kasuks. Kahele paralleelsele kampaaniale ei jätkuks nagunii võhma ja/või raha. Sellisel juhul oleks valijal lihtne otsustada, sest peibutusparte enam poleks ja toetades saadikut A võib kindel olla, et valituks saades ta ka esinduskokku läheb, mitte ei mõtle ümber, nagu tihti kombeks. Ühtlasi võib siis kindel olla, et kohalikel valimistel hea häälesaagi võtnud poliitik püsib omavalitsusjuhina neli aastat, mitte ei tiku poole tööaja pealt riigikokku, nagu samuti tihti kombeks.

Loomulikult ei saaks kedagi takistada kandideerimast korraga nii riigikokku kui ka kohalikku volikokku, sest see on kodaniku põhiseaduslik õigus. Seda vaatamata asjaolule, et seadusega on üheaegne kuulumine mõlemasse välistatud.

Et topeltkandideerimine oleks minimaalne, tuleks erakondadel sõlmida riigimehelik kokkulepe, et valimisnimekirju koostades jälgitaks n-ö ühele kohale kandideerimise printsiipi – kes soovib saada riigikokku, ärgu volikokku kandideerigu, ja vastupidi. Vastasel juhul läheks olukord omavalitsustes veel hullemaks, sest siis muutuksid volikogud mingisuguseks poliitikute B-liigaks, kuhu lähevad need, kes riigikogust välja jäid.