Et see mets ei läheks metsa

Mets on üks meie olulisemaid loodusvarasid ning eestlaste identiteedile tähtis – seega on oluline läbi viidav erametsaomanikke puudutav tulumaksureform.

Igal metsaomanikul on kohustus pärast metsa raiumist maa korrastada ja uus mets asemele istutada. Täna Riigikogus heakskiidetava muudatuse järgi võib selleks tehtud kulud metsa müügiga saadud maksustatavast tulust kolme aasta jooksul maha arvata. See samm muudab metsa raiumisjärgse kordategemise omanike jaoks lihtsamaks ning innustab neid ka õigeaegselt metsa majandama.

Ühtegi loodust puudutavat otsust ei saa vastu võtta uisapäisa – mõjud on siin pika vinnaga ning puudutavad tihtipeale kogu ühiskonda. Seetõttu valmistati ka kõnealust reformi pikalt ette ning diskuteeriti kaua. Minu kindla veendumuse järgi viime ellu muudatuse, mis tuleb kasuks nii metsaomanikele kui ka keskkonnale.

Keskkonnavaldkonnas on inimestel tihtipeale kalduvus näha asju must-valgena: otsused on kas looduse poolt ja ettevõtluse vastu või siis vastupidi. Ometi on mõistliku kesktee leidmine võimalik ja lõpuks ka ainus jätkusuutlik viis otsuseid langetada. Tegelikult soovivad ju nii looduskaitsjad kui ka vastutustundlikud metsaomanikud ja -ettevõtjad seda sama: et Eestis oleks mitmekülgset, võimsat ja hea tervisega metsa ka meie järeltulevate põlvede jaoks.

1930ndate lõpul oli metsa Eestis umbes 14 000 km2. Praegu katab mets umbes poole Eesti pindalast – ca 22 000 km2. Iga Eesti elaniku kohta kasvab meil metsa umbes 1,7 hektarit ehk iga Eesti elaniku kohta üks umbes 2,5 Vabaduse väljaku suurune metsatükk. Ligi kolmandik sellest metsast on kaitsealune mets.

Kuidas tagada, et meil oleks metsaga asjad hästi ka tulevikus? Et meie mets ei läheks metsa? Eks ikka sama moodi nagu muudeski valdkondades – äärmustesse laskumata ning erinevate osapoolte huve arvestades ning kohustusi jälgides.

Ühelt poolt peab kaitset vajav mets olema hästi kaitstud. Eestis on täna 9,5% metsast range kaitse all; oleme võtnud eesmärgiks, et see protsent võiks olla 10. Kaitstava metsa osakaalu poolest oleme me Euroopas esimeste seas.

Teiselt poolt ei saa jätta ülejäänud metsa majandamata, kuid seda tuleb teha säästvalt ja tulevikule mõeldes. Nagu keskkonnakaitses laiemalt, tuleb ka metsade kaitsel ja hoiul muu hulgas arvesse võtta elutsüklit. Nii ootamatu kui see mõnele tunduda võib, sisaldab tulevikku arvestav majandamine ka metsategu. Sellist metsategu, mis ei seaks metsi ja nende liigirikkust ohtu. Lehtpuumetsade puhul on teadlased juba mõni aeg tagasi juhtinud tähelepanu, et kui metsa ei majandata – vana ja küpset metsa uuele ruumi tegemiseks ei raiuta – läheb mets “hapuks”. Puuliigist olenevalt jõuab varem või hiljem kätte aeg, kui puu kriitiline vanus saab ületatud ja algab puistu lagunemine.

Säästev metsamajandamine ei tähenda aga ainult seda, et metsa ei raiuta liiga vara või liiga hilja. Mets ei tohi metsategemise järgselt jääda välja nägema nagu tundmatute objektide rünnaku järgne ulmefilmi võttepaik. Ära rikutud metsateed ja tühjaks jäänud metsalangid tuleb omanikul pärast korda teha. See on metsaomaniku vastutus ja kohustus. Tehtav tulumaksumuudatus just seda erametsaomaniku taastamise kohustust toetabki.

Erametsaomanikke puudutav reform peaks turule tooma senisest enam erametsadest pärit puitu, see omakorda annab oma panuse majanduse kasvu ning toob juurde töökohti. Metsaga seotud valdkond annab praegu Eestis tööd umbes 31 000 inimesele – seda on sama palju, kui Põlvas, Kuressaares ja selle aasta metsapealinnas – Haapsalus – kokku elanikke.

Metsasektori ekspordimaht hõlmas eelmisel aastal 16% Eesti koguekspordist ja andis väliskaubanduse bilanssi 592 miljonit eurot tulu. Meie majanduse kiire taastumine pärast vahepealseid raskeid aegu on paljuski just puidukaubanduse teene.

Metsasektor on tähtis nii meie majandusele kui ka keskkonnale. Mets vajab kaitset, kuid kui suhtume temasse austavalt, annab meile ka palju vastu. Meie ülesanne on leida tasakaal ning tagada, et metsa mõlemad palged saaksid piisavalt tähelepanu.