Korruptsioon: kas kasvaja või ravitav haigus?

Justiitsministeeriumi andmetel viibivad 2008. aastast uurimise all kõigist Eesti kohalikest omavalitsustest 20 ametnikku, neist 10 on Ida-Virumaa esindajad, kus kriminaalasjad on algatatud kolme linnapea, kahe vallavanema, kahe aselinnapea, kahe volikogu liikme ja ühe ametijuhi vastu.

Mis toimub? Kas mõned võimulolevad ametnikud ei tunne korruptsioonivastase seadusandluse peensusi või on liialt enesekindlad ja tegutsevad vaid enda huvides? Või peitub probleem seaduste puudulikkuses – näiteks auklikus riigihangete seaduses, mille täitmisel peab ametnik iga oma allkirja pärast värisema? Või on kapo seadnud oma prioriteediks ja hakanud lõpuks ilmutama konkreetsemat huvi korruptsiooniteema vastu mitte ainult Ida-Virumaa regioonis, vaid ka mujal Eestis? Igatahes on igati teretulnud, et riik on hakanud korruptsioonisse suhtuma tõsiselt, sest korruptsioonivastase võitluse seisukohalt on äärmiselt ohtlik, kui korruptsiooni suhtutakse ükskõikselt või selle probleemi olemasolu eitatakse või vaikitakse.

Eestis kõige levinum korruptsiooni definitsioon on ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil ning korruptsioonivastase seaduse järgi korruptiivse teona loetakse ametiseisundi kasutamine omakasu eesmärgil, tehes põhjendamatuid või õigusvastaseid otsuseid või toiminguid või jättes tegemata õiguspärased otsused või toimingud. Tähelepanuväärne on ka see, et korruptandiks võib pidada mitte ainult ametnikke vaid ka teenistujaid, kes tegutsevad oma tasku täitmise huvides ja võtavad altkäemaksu või vahendavad seda. Korruptiivseks teoks võib nimetada ka huvide konflikti loomist, mil ametnik või tema lähedane on isiklikult, isikliku kasu pärast huvitatud otsusest või teost, mille ta peab tegema ise või mida ta saab mõjutada. Samas huvide konflikt võib olla tihedalt seotud ka nepotismi ehk nn onupojapoliitikaga. Nepotismiga on tegemist siis, kui tööle võetakse lähedasi sugulasi või hõimlasi. Kahjuks ei ole need juhtumid harvad. Põhiliselt peetakse korruptsiooni vaid avaliku sektori nähtuseks, mis ei ole päris õige. Esiteks võib korruptsioon vabalt kujuneda ka ettevõtluses, näiteks kui altkäemaksuvõtjaks on juriidiline isik ehk ettevõte. Korruptsioon võib vohada ka era- ja isegi kolmandas sektoris.

Üks korruptsiooni mõjutavaid suuremaid probleeme mitte ainult Ida-Virumaal, vaid ka muu regioonides üle Eesti, võib olla seegi, et paljud ametnikud ja rahvaesindajad on munitsipaalettevõtete ja -asutuste juhatuste või nõukogude palgalised liikmed. Hea kui nende palgaastmed on proportsionaalsed nende tööpanusega, kuid tinti olukord on vastupidine – suured kuupalgad nõukogu istungite eest kord kvartalis. Niisugused võimuesindajad, kes saavad samast kohalikust omavalitsusest või riigile kuuluvaid äriühingute eelarvest liikmeksoleku eest soliidseid palkasid, hakkavad vaevalt tüli majast välja viima või tegema otsuseid oma toitjate kahjuks.

Kuid saab ka teisiti. Heaks näiteks ja esimeseks pääsukeseks sellel suunal võib nimetada Sillamäe linnavalitsuse tegevust, kes vabastas kõiki oma palgaliste linnavalitsuse liikmeid mitte ainult munitsipaalettevõtete ja -asutuste, vaid ka kõigi linna territooriumil registreeritud juriidiliste isikute juhatuste ja nõukogude liikme ülesannetest, kusjuures linnaeelarvest ei maksta linnavolikogu liikmetele ega teistele isikutele munitsipaalettevõtete ja -asutuste nõukogudes töötamise eest sentigi.

Oleks ammu aeg aru saada, et korruptsioon on süsteemne nähtus, mis on seotud võimu ning juhtimise kultuuri ja eetikaga, majandusliku arenguga, elanike sotsiaalkaitsetase ja vaesusega, üldiste väärtushinnangutega ühiskonnas, seaduste täpsuse ja efektiivsuse, kohtute ja uurimisorganite töö, kontrollimehhanismide ja muude teguritega. Korruptsiooni ohtu ennetamiseks ja vältimiseks,  riik peaks oma poolt kiiremas korras seadusandluse lünkade üle tõsiselt järele mõtlema ja alustama süstemaatilist preventiivset tööd omavalitsuste ametnike ja teenistujate seas, et nad tunneksid põhjalikumalt korruptsioonivastast seadusandlust ja julgeks vastu võtta otsuseid, kartmata saada hiljem korruptsioonikahtlustuse pitserit. Tänasepäevane korruptsioonivastane praktika näitab, et üks asi on siiski mitme aastase jälitustegevuse ja kriminaaluurimisi läbiviimine ja hoopis teine – viimine need kohtuni põhjendatud ja täieliku tõendibaasiga. Korruptsioonivastase võitlusega tegelevate organite töö kvaliteedi näitajaks ja hoiatuseks teistele korruptantidele on korruptsiooni eest reaalselt karistatud ja süüdimõistetud isikute juhtumid, mitte aga töö, mille käigus jooksutatakse küll inimesi mööda õiguskaitseorganeid, kuid mille tulemuseks on null ja vaikus.

On avalik saladus, et korrumpeerunud poliitikud ja ametnikud investeerivad alati ja seavad oma prioriteete kõige enam neis valdkondades ja regioonides, kus ühiskond seda neile lubab, kus korruptsioonist saadavad tulud võivad olla suuremad ja vahelejäämise risk väiksem. Ei tohiks unustada sedagi, et käsikäes korruptsiooniga töötab alati regioonide majanduslik ebastabiilsus. Rohkem korruptsiooni – vähem stabiilsust mitte ainult munitsipaalsetes eelarvetes, vaid ka majanduses, sest korruptiivne majanduskeskkond ei soosi investeeringuid ja nende ootamine on sel juhul mõttetu ajaraiskamine.Samas on aeg selgelt aru saada, et korruptsioonivaba ja eetiline ärikeskkond saab eksisteerida vaid avaliku ja erasektori ning kodanikuühiskonna pideva ühistöö tulemusena ja lisaks sellele iga ettevõtja peab hästi meeles pidama, et ebaaus konkurents ja korruptsioon on ohuks nii igale ausale ettevõttele kui ka kogu ärikonkurentsivõimele ning lõpptarbijale, kes tavaliselt korruptsioonikahju tegelikult korvab ja kinni maksab.