Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Saladus ja salatsemine kommunaaläris

Peeter Tammistu, Harry Tuul 02. august 2011, 07:05

Kas äri ja saladus annavad alati kokku tarviliku ärisaladuse või püütakse ärisaladuse viigilehega varjata kõige labasemat salatsemist?

Küsimus pole üldse selles, kas need on tehnoloogiliselt õigesti tehtud või kas need on õiglased vaid selles, et nende tegemise tehnoloogiast ei saada aru. Ei saa aru ei tarbijad, ei ettevõtjad, kohati tundub, et isegi mitte omanikud.

Nüüd on ilmunud arglikke avaldusi, et näiteks energiatootja peaks oma hinnamuutuse põhjendused avalikustama. Iseenesest õige nõue. Peaks olema mingigi käsitlus energia ja tööjõukulu, kahe suurima sisendi võimalikest liikumistest, aga eriti mõistmaks, miks seda vaja on.

Hinnanihutused sisse programmeeritud. Olen ise olnud aastaid hinnaökonomist ning tean väga hästi, kuidas võib kulutusi ühe toote alt justkui märkamatult teise toote alla nihutada. Harilikult püütakse kulutused lükata vabalt toimiva toote ja turu alt reguleeritud turu alla. Ettevõtja jaoks pole midagi paremat kui kooskõlastatud või kinnitatud hinnad. See on põhimõtteliselt riikliku garantiisildiga “Kontrollitud. Õige.” varustatud toode, mis vabastab ettevõtja vastutusest, pannes selle regulaatorile.

Teine illusionistlik nipp seisneb selles, et regulaator ei arvuta kommunaalteenuste “õigeid hindu” välja mitte tegelikust olukorrast lähtudes, vaid mudelitest, mis tähendab, et osa kulutusi lubatakse arvesse võtta, osa mitte. Teadagi ei suuda ükski, ka kõige parem mudel, arvestada tegeliku maailma mitmekesisust ja muutlikkust, mistõttu ei saagi enam keegi kõrvalseisjatest aru, kuidas see hind sündis. Ega sellest, et mingi mudel lubab või ei luba teatud kulutusi hinda lülitada. Need kulud päris maailmas tegemata jääda ei saa. See, mida mudel ei luba, lülitatakse mingi teise lubatud kulu all hindadesse niikuinii.

Niimoodi toimubki kahe osapoole nõidumine hinnakatla ümber, mida ümbritsev publikum ei mõista ja mõtleb, et tegemist on valskusega. Tegelikult pole tegemist ei valskuse ega isegi mitte pahatahtlikkusega, vaid regulatsioonide eripäraga. Et asjalugu oleks veelgi kirjum, lisagem katlasse ka törts poliitilist tahet. See oli rohkem kohalike omavalitsuste pärusmaa, kui vee- ja küttefirmadele ei lubatud nn poliitilistel põhjustel põhjendatud kulutusi katta, sundides ettevõtjat sööma end sabast – tendents, mis lõppeb ettevõtluse allakäiguga.

Mida siis teha parima võimaliku tulemuse saavutamiseks? Esimene valik on loomulikult konkurents. Aga mis siis, kui konkurentsi ei ole ega tule? Paljude heade asjade kohta on öeldud, et see ei pea olema mitte ainult aus/õiglane, vaid sellisena ka välja paistma. Ei ole kahtlustki, et regulaatorid teevad oma parima oma mudelite piires ja ettevõtjad teevad oma parima jätkusuutliku tootmise jätkamiseks, kuid see on tarbijale ainult usk, mitte arusaamine, veel vähem mõistmine.

Aeg-ajalt tekib ühiskonnas umbmäärane usaldamatuse õhkkond ja soov saada selgust. Sel juhul on ainuvõimalik võtta need pinged ühiskonnast maha, lüües kaardid lauale, et kõigil oleks selge – siin ei mängita mitte valeturakat, vaid ausat ja väärikat mängu. Ei ole vaja siinjuures rõhuda müütilisele ärisaladusele ja börsireglemendile, kui ühiskond on usaldamatusest pinges.

Ega midagi uut siingi vaevalt pakkuda on. Umbes paarkümmend aastat tagasi pidid elektritootjad oma hinnatõuse põhjendama peaaegu et avalikel rahvakoosolekutel. See oli muidugi noore demokraatia ülepingutus, kuid pani ettevõtjad väga tähelepanelikult oma tegevust ja põhjendusi kaaluma. Osas USA osariikides on spetsiaalsed alalised ja suurte volitustega komisjonid, kus toimuvad rohkem või vähem avalikud arutelud võimalike hinnamuudatuste kohta. Tegemist on omamoodi tribunaliga, mida juhivad ametisse määratud komisjonärid (kohtunikud), ja võistleva protsessiga, kus ühe meeskonna moodustavad energia tootjad/transportijad/müüjad ja teise tarbijad, kaasa arvatud ettevõtjad.

Tahtmata idealiseerida kirjeldatud protsessi, oleks meilgi aeg oma sumbunud süsteemi õhutada ja salatsemise haisu välja lasta. Arvan, et sellist puhastust tuleks kasutada nii energiatootmises, veemajanduses kui ka kaugküttes. Kui me ei muuda hinnakujunduse protsessi läbipaistvamaks, tekitame endale asjatult kujutletavaid vaenlasi, kellega me siis intensiivselt ja ressursikulukalt võitleme.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
04. August 2011, 10:43
Otsi:

Ava täpsem otsing