Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kolmandat sektorit laastab rehepaplus
Ettevaatust: Eesti kolmandat sektorit on tabanud laristajast juhtide laine.
Kolmapäeval täpsustus, et SA Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskus kahtlustab nüüdseks endist büroojuhti Leelet Nellist 15 000 euro asemel 37 000 euro varastamises. Omastatud raha kasutas Nellis nii isiklike arvete tasumiseks kui ka võttis lihtsalt sularaha enda jaoks välja.
Iseenesest ei ole juhtumis midagi uut. Juba kurikuulus on MTÜ Eesti Euroopa Liikumine juhatuse kunagise liikme Anna-Maria Galojani juhtum, kus viimane tegi „mittesihtotstarbelisi kulutusi” ning „põhjendamatuid väljamakseid” peaaegu 60 000 euro eest. Vägisi tekib küsimus, kui palju neid veel peidus on? Näib, et organisatsioone ja ühinguid on tabanud lausa mürgiseente niidistik.
Kuid raha rahaks. Nii sihtasutus kui ka mittetulundusühing peaksid esindama seda erapooletut osa ühiskonnast, mis on üheaegselt eeskujuks ja järelvalvajaks. Tabavalt on seda kirjeldanud president Toomas Hendrik Ilves: „Mida rohkem leidub riigist sõltumatuid organisatsioone, klubisid, ühinguid, seda parem see on. See ei võimalda riigil kunagi inimesele pähe istuda.”
Nüüd aga ei suudeta täita kumbagi funktsiooni - ei eeskuju ega järelvaataja oma. Aastatega usaldusele ülesehitatav kodanikuühiskond saab aina uusi obadusi.Kasvuraskuste taha pugeda on taasiseseisvumise 20. aastapäeva eel hilja. Selles valguses ei ole rehepaplus stiilis - mis ripakil see ära - enam naljakas, vaid murettekitavalt kurb.
Autor: Harry Tuul, Harry Tuul