ÄP: Järgmise kümnendi suurim proovikivi on tööjõupuudus

Meenutuseks, juunis esitles sarnase uuringu Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, millest selgus, et Eesti IKT sektor vajaks kohe 1700 inimest ja kolme aasta jooksul kuni 6500 töötajat. Aastaid on räägitud ka arstide ja õdede pidevast lahkumisest peamiselt lähinaabrite juurde, mistõttu on juba näiteks väiksemaid maakohti, kus pole perearstigi.

Põhjuseid on mitmeid. Üheks kindlasti elanikkonna vananemine ja vähenemine. Eesti iive on pikas plaanis endiselt negatiivne ning seda pole suutnud kardinaalselt muuta ka kehtivad toetusmeetmed nagu emapalk. Läbimurret selles suunas oodata ei ole. Vastupidi, kasvumärke on näidanud ka eelkõige noorte väljaränne.

See omakorda tähendab, et praegusel kujul jätkamine lähima kümnel-kahekümnel aastal ei ole enam võimalik. Ilmselt vältimatu lahendus on kvalifitseeritud võõrtööjõu kaasamine, mis aga toob kindlasti kaasa sügava ja identiteeti kõigutava ühiskonnamuutuse.Kuid vastav debatt ei taha kuidagi kerkida. Aeg-ajalt tööandjate poolt kõlavad hoiatused ja üleskutsed sumbuvad peagi. Kartes rahvusliku ksenofoobia puhkemist, ei soovi poliitikud tundlikul teemal faktidele ausalt näkku vaadata. Kas teema peab Eestile tulema šokina?

Teine põhjus on töötajate lahkumine parematele marjamaadele. Iseenesest ei ole selles midagi halba ning jõuga kedagi Eestis hoida ei saa. Kuid ühtlasi näitab see, et Eesti on eeldatust konkurentsivõimelisem, kuid puudu jääb oskusest oma võimeid rakendada. Nii tuleks esiteks leida vastus, kuidas siduda Eesti maksumaksja arvel hariduse saanud töötajad kodumaaga, näiteks sõlmides vastavaid õppelepinguid, kus on sätestatud nõue töötada Eestis. Teiseks, kuidas leida olemasolevatele töötajatele tasuvamaid ja huvitavamaid väljakutseid. Siinkohal sobib näiteks arstidele ja õdedele MTÜ Teenusmajanduse Koda välja käidud idee luua Eestisse skandinaavlaste ravikeskus.

Kolmandaks mõtlemine ja hoiakud. Endiselt on populaarsemad erialad, millel on kas piiratud perspektiiv (haldus, riigiteadus) või mis on lihtsalt tulusad (õigusteadus). Kuid kallimad ja jõukust tagavad erialad on pigem need, mis eeldavad praktilisi süvateadmisi – infotehnoloogid, insenerid, arstid jt. Muu hulgas tagavad just need tööd ka n-ö populaarsetele.

Eelnimetatu mõjutab üha enam ka Eesti haridussüsteemi, mis võib oluliselt langetada majanduse konkurentsivõimet. Statistiliselt on umbes 15 aasta pärast keskmine Eesti õpetaja pensionär (praegu läheneb 50. eluaastale). Üks põhjus ameti madal prestiiž, aga ka madalad tasud kas või riigiametnikega võrreldes. Riik otsib lahenduste asemel endiselt vabandusi stiilis – midagi pole teha, oleme vaesed. Kui aga sarnast hariduspoliitikat jätkata, jääb hea õpetaja väljasurevaks liigiks ning Eesti majandusest alles vaid riismed.

Kuidas edasi? Esiteks on tarvis debatti – kuhu suunas, kuidas ja kellega. Teiseks plaani. Ning kolmandaks tegusid.

Autor: 1185-aripaev