Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Itaalia eripära toob välja euroala nõrgad kohad

21. september 2011, 08:06

Räägitakse, et aerodünaamika seaduste kohaselt kimalane ei tohiks lennata. Räägitakse, et majandusnäitajate kohaselt Itaalia majandus ei tööta. Kumbki lugu, paraku, ei vasta tõele. Kimalase jätan loodusteadlaste hooleks, Itaalia teemal heal meelel jätkan, kirjutab Bolognas elav Tallinna Ülikooli rahvusvahelise ja võrdleva poliitika õppejõud Oudekki Loone.

Il belpaese – kaunis maa. Majandusnäitajad kipuvad näitama väga kitsalt seda, mida me tahame näha. Kui tahta näha, kui rikas Itaalia on, siis võib muidugi lihtsalt sõita näiteks Milanost Bolognasse ja hoida silmad hästi lahti. Aga võib ka heita pilgu paljudele erinevatele numbritele ja skaaladele: Itaalia on G8 liige, Itaalia on üks viiest G20 riigist, kelle mittetoidulise tööstuse väliskaubandusbilanss on positiivne. 2009. aasta kriis ei toonud kaasa Itaalia suurte ja keskmiste firmade (Eni, Enel, Mapei, Kerakoll jne jne jne) olulist tagasitõmbumist välismaalt, Itaaliast lähtuva FDI voo tugevat langust.

Itaalia majandus toetub kõige enam tugevale ekspordisektorile: kuigi ka see sai 2009. aastal tugeva hoobi, siis 2010 saabus kiire taastumine. UNCTAD/WTO trade performance index peab Itaaliat Saksamaa järel maailma teiseks kõige konkurentsivõimelisemaks majanduseks; kõigis oma eksporditavates laiades kategooriates (mood, riietus, kosmeetika; mööbel, siseviimistlus, ehitusmaterjalid; toit ja vein; masinad, tarvikud, kummi- ja plastiktooted) ollakse maailma tipus. Kuuekümnendatel loodud „Made in Italy“ on jätkuvalt kvaliteedimärk, selsamal perioodil tekkinud väike- ja keskmise suurusega firmade võrgustikud on jätkuvalt paindlikud, Itaalia on suutnud erinevalt teistest arenenud riikidest hoida alles olulise tähtusega tootmissektori, sidudes moodsa teenustesektori arengu just tootmissektori vajadustega. Itaalia sai Hiina tõusust kõige tugevama löögi (ekspordikategooriad sarnased) kuid väikefirmad industriaalalades suutsid taaskord näidata oma võistlusvõimet: spetsialiseeruti rohkem high-end toodetele, suurenes tehnoloogia ja innovatsiooni-intensiivsetele sektorite osakaal. Itaalia reaalne majandus, kitsalt võttes, on avatud, paindlik ja konkurentsivõimeline.

Sellessesamasse süsteemi on aga ka kätketud Itaalia probleemid. Väikefirmade võrgustik vajab aktiivset riigipoolset (majandus)poliitikat: investeeringuid infrastruktuuri (nii materiaalsesse kui mittemateriaalsesse), investeeringuid arendusse ja uurimistöösse (sest üksikud firmad on selleks liiga väiksed); investeeringuid industriaalalade tugevasse suhtlusse ja usaldusse. See süsteem vajab, eriti pärast BRIC esiletõusu, ka tugevat välispoliitikat, sest väikefirmadel on Hiina või Brasiilia hiigelturgudele sisenemine keeruline. Välispoliitika poolest ei ole Itaalia uuel sajandil just hiilanud ning pole ime, et BRIC turgudest on suudetud kanda kinnitada ainult Venemaal ja mõnevõrra Brasiilias: Itaalia on käibe väärtuselt Venemaa kuues varustaja (Brasiilias 9.), Itaalia eksport Venemaale on umbes sama suur kui Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa oma kokku. Kuid Itaalia ilmselgelt ei kasuta täielikult ära oma tootmis- ja arenemisvõimekust.

Aga kriis? Itaalia majanduse probleeme illustreeritakse tavaliselt suure riigivõla ja GDP suhtega. On aga äärmiselt lühinägelik pidada seda maailma finantskriisi tagajärjel tekkinuks või siduda ülalmainitud  majanduspoliitika puudumine üheselt praeguse peaministriga. Probleemi, mida „suur riigivõlg“ väljendab, juured on kolmekümne aasta tagustes strateegilistes otsustes.

Varasemat Itaalia majandust iseloomustas kõrge majanduskasv, kuid ka kõrge inflatsioon; Itaalia keskpangal oli sisuliselt kohustus garanteerida avalike kulude finantseerimist, rahanduspoliitiliselt lisandus sinna veel eksporti soodustava hoovana liiri devalveerimine. 1979.-80 aasta naftakriis (Itaalia on väga sõltuv imporditavast energiast), koos siseterrorismi tuntava tipphetkega ja 20% inflatsioonitasemega pani Itaalia poliitikuid otsima pöördelisi samme.

Nii haarati Euroopas prevalveerivate monetaristlike poliitikate ning süsteemi järele, mis oli loodud eelkõige Saksamaa ja Inglismaa, mõnevõrra Prantsusmaa huve silmas pidades. Sisuliselt vahetas Itaalia aga „kõrge inflatsiooni, kõrge majanduskasvu, madala riigivõla/GDP suhte“ poliitika „madala inflatsiooni, madala majanduskasvu, kõrge riigivõla/GDP suhte“ poliitika vastu. Sellele järgnes kolmekümmend aastat „kulude kärpimist“: infrastruktuuridele suunatud investeeringute vähenemine, riigiettevõttete erastamine, avaliku omandi müümine, tööturu ümberkorraldamine.

Restriktiivsed poliitikad, mis ekspordi suurendamise nimel pidurdasid sisetarbimist, andsid oma hoobi „allakäiguspiraalile“, kus kokkuhoid ainult suurendab võlgu ning paneb niigi vähekaistud veel halvemasse olukorda. Intresside langus, mis ajutiselt kergendas riigivõlga, lõi karmilt just väike- ja keskmise suurusega ettevõtjaid, kes on tüüpilised riigivõlakirjadesse investeerijad.

Tööturu paindlikustamine koos kontrollimatu vähekvalifitseeritud immigratsiooniga vähendas ettevõtjate motivatsiooni pöörduda kapitaliintensiivse tootmise poole, pigem suurendati kasumeid „odava töö“ kaudu, seda enam, et madala sisetarbimise korral teave investeeringu tasuvusest aeglustub. See kõik aga pidurdas tugevalt majanduskasvu. Lisaks suurendasid kokkuhoiumeetmed lõuna ja põhja vahelist lõhet, nii tööhõives, sissetulekutes kui kasutatavates avalikes teenustes, madalduvad sotsiaalkulud radikaliseerisid ka teised ühiskondlikud vastuolud – sotsiaalgarantiid võeti Itaalias kasutusele seitsmekümnendate pingelises situatsioonis, hoidmaks ära riigi langemist täielikku vägivalda, just need hoiavad seda riiki koostoimivana.

Kõiki mainitud probleeme tugevdas omakorda suur varimajandussektor: alates maksudest kõrvalehoidmisest kuni illegaalsete tegevusteni. Osa sellest on atribueeritav väikeettevõtete rohkusele, nende struktuuri puhul on tavalisest lihtsam rasketel aegadel maksudelt kulusid kokku hoida, ent suuremat osa mainitud sektorist iseloomustavad organiseeritud kuritegevus ning poliitikaga läbipõimunud altkäemaksusüsteemid. Kaheksakümnendad, kus Itaalia riigivõla suhe GDP-sse seninägematutele kõrgustele tõusis, on ka korruptsiooni sümboliks saanud aastakümme. See lõppes küll Tangentopoliks ja Mani Puliteks nimetatud kohtuprotsessidega, kuid maffiapommitamised ning ootamatu poliitiline pööre Silvio Berlusconi esiletõusuga peatasid korruptsioonivastase võitluse. Uue korruptsiooni ulatus ei ole täpselt teada, ent Finmeccanica – mis on näiteks Briti kaitsesektori suuruselt teine varustaja – osas iga päev tekkivad uued uudised lasevad diapasoone aimata.

Mida teha? Praegusest kriisist taktikaliselt väljumise teid on mitmeid, kuid strateegiliselt tuleb Itaalial ja kogu Euroopal teha üks valik – et mitte loetud aastate pärast sellesama lõhkise küna ees seista. Tuleb kas loobuda eurost, anda riikidele tagasi monetaarsed hoovad (devalveerimine ja emissioon) või kujundada rahaliit täielikult ümber. Euro efektiivseks toimimiseks ei piisa ainult minimaalsetest reeglitest ning eesmärgist hoida kontrolli all peamiselt inflatsiooni. Rahaliidu toimimiseks tuleb siduvalt kokku leppida ühises majanduspoliitikas, industriaalpoliitkas ja teatud osas sotsiaalpoliitikas. Niisugune kokkulepe tähendab liikmesriikide ulatuslikku suveräänsusest loobumist liidu kasuks. Itaalia, Eesti ja kõigi teiste liikmesriikide valik on drastiline: kas pöörduda tagasi vanasse natsionaalsesse süsteemi, riikidevahelise koostööga või luua Euroopa föderatsioon, hierarhiline, sootuks uute poliitiliste reeglitega.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
21. September 2011, 08:06
Otsi:

Ava täpsem otsing