Advokaat: tagame võõraid kohustusi, sest see on pop?

Seni on arutletud, kas riigikogu peaks otsustama Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) raamlepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamise poolt või vastu. Eile lisandus üldteoreetilisele arutelule – osaleda või mitte – ka menetluslik külg.

Täpsemalt, kes riigi tasandil võib otsustada EFSFi raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamise. Samuti kelle pädevuses on Eesti riigi poolt hiljem EFSF konkreetse laenu heaks kiitmine.

Nii õiguskantsler kui ka riigiõiguse eksperdid olid seisukohal, et EFSFiga ühinemine planeeritud kujul ei ole kooskõlas kehtivate seadustega ning seetõttu on vaja muuta enne otsuse vastuvõtmist nii riigieelarve seadust kui ka edasiste konkreetsete EFSFi laenude heaks kiitmisel tagada riigikogu kaasamine riigile sedavõrd oluliste rahaliste kohustuste võtmisel.

Hoolimata sellest võib vast ennetavalt öelda, et riigi otsus tagamises osas on ette teada – EFSFi võlakohustustele antakse riigigarantii.

Selline käitumine on antud faasis riigi poolt ka vajalik, kasvõi selleks, et näidata üles solidaarsust ning aidata vähemalt lühiajaliselt kaasa finantsstabiilsusele turgudel. Oluline on märkida, et riik ei seo käesoleva otsusega antavat garantiid mitte konkreetse riigi finantseerimise tagamisega, vaid see vajab täiendavat riigi otsust. 

Toetamise kasuks räägib ka raamlepingu eesmärk – euroala finantsstabiilsuse tagamiseks erakorraliste asjaolude tõttu rahastamisraskustesse sattunud euroala liikmesriikide toetamine.

Seega võib öelda, et me vaid populaarsuse pärast üldotsust tagatiste andmise osas ei teeks. Eesmärk on ju üllas.

Samas, kui me jätame EFSFi raamlepingu eesmärgi kõrvale – ja vaatame kelle jaoks EFSFi hetkel kaalutakse –, tekib küsimus, kas nt Kreeka suhtes on võimalik EFSFi raamlepingut ja selle regulatsiooni rakendada? Kas me saame Kreeka puhul rääkida erakorralistest asjaoludest raamlepingu mõistes? Pigem on tegemist Kreeka riigi teadlike otsustega, mis tinginud Kreeka riigi suutmatuse oma kohustusi täita.

Arvestades EFSFi raamlepingu eesmärki, peavad Eesti ja teiste eurotsooni riikide edasised otsused EFSFi konkreetsete finantseerimislahenduste tagamisega nõustumisel olema väga põhjalikult kaalutud. Populaarsus teiste euroala riikide silmis ei ole parim põhjus edasisteks otsusteks. Solidaarsus ei tähenda kohustust iga hinna eest kõigega kaasa minna.

Riik peab suutma meid veenda, et  asetab end edasiste konkreetsete finantseerimise otsuste juures hoolsa krediidiandja rolli ning hindab konkreetse laenusaaja suutlikkust teenindada antavat laenu. Pangad ei ole täna valmis varade vastu laenu andma, vaid tahavad lisaks ka positiivset rahavoogu. Seda põhimõtet peab järgima ka riik – mistahes tulevikus EFSFilt finantseeringu saav riik peab suutma oma laene teenindada.