Investeerimishoius – reeglite rikkuja

Vitali Antipov, Villy Paimets 04. oktoober 2011, 07:05

Küsimusele, millisele investorile sobib investeerimishoius, püüab tänases Äripäevas vastust anda Sampo Panga säästmis- ja investeerimisvaldkonna juht Vitali Antipov.

Viimasel ajal on olnud ajakirjanduses külaltki palju juttu investeerimishoiusest, paraku mitte kõige õiglasemas valguses. Finantsinspektsiooni poolt hiljuti läbiviidud uuring näitas, et investeerimishoiuste reaaltootlused (hoiusele paigutatud osa koos makstud teenustasuga (riskipreemia)) ei olnud viimasel ajal edukad ning mõningatele investoritele lõppesid need isegi kahjumiga.

Olen põhjalikult uurinud investeerimishoiuste (maailmas tihti nimetatakse neid ka struktureeritud hoiuseks või struktureeritud võlakirjaks) plusse ja miinuseid ning leian, et tegemist on ikkagi väga huvitava ja suurt potentsiaali omava investeerimisinstrumendiga. Kõige lihtsama struktuuriga investeerimishoius koosneb kahest peamisest komponendist – tähtajaline hoius ja tuletisinstrument (optsioon, forvard jms).

Kui tähtajalise hoiuse komponendiga investeerimishoiuse struktuuris ei tohiks tekkida küsimusi – hoius nagu hoiused ikka (fikseeritud intress,  tähtaeg jne), siis tuletisinstrumentide osa vajab põhjalikumat selgitamist.

Tuletisinstrumentide majanduslik funktsioon on lihtne – see võimaldab üle kanda risk (tasu eest) ühelt investorilt (kes ei soovi riski kanda) teisele investorile (kes seda riski soovib võtta). Tuletisinstrumentide tootlused erinevad nende alusvaraks olevate varade tootlustest väga suurel määral. Lihtsas keeles võib tuletisinstrumentiga kauplemine võrrelda panuste tegemisega kasiinos – kui prognoos osutub õigeks, siis võit on mitmekordne, kui valeks, siis kogu panus on kaotatud. Lisaks sellele on tuletisinstrumendid reeglina tähtajalised. Kui teatud ettevõtte aktsiat võib osta ning hoida portfellis ilma konkreetse lõpukuupäeva määramata, siis optsioon selle ettevõtte aktsiale reeglina aegub teatud aja möödudes ning kui oodatud aktsiahinna muudatus ei toimunud (tuletisinstrumente võib ehitada nii kasvu, languse, hinnakõikumise ja paljudele teistele parameetritele), siis kogu optsioonile investeeritud raha on kaotatud.

Seega on tegemist väga riskantse investeeringuga. Lisaks riskile on tegemist ka väga kalli investeeringuga. Teatud juhtumitel võib tavainvestor maksta ühe optsiooni ostmise eest tehingutasu, mis moodustab üle poole investeeritud rahast. Kolmandaks probleemiks, millega puutub kokku väikeinvestor, kes soovib iseseisvalt kaubelda tuletisinstrumentidega, on kitsendatud ligipääs teatud turgudele ja varadele (ligipääs võib olla piiratud minimaalse summa nõudega või lubatud ainult institutsionaalsetele investoritele). Neljas takistus – et olla edukas tuletisinstrumentidega kauplemisel, peab väikeinvestor rakendama erinevaid kauplemisstrateegiaid, mis eeldavad mitte ainult tuletisinstrumentide ostmist turult, vaid ka uute instrumentide väljakirjutamist ja müümist turule. Reeglina väikeinvestoril taoline võimalus puudub.

Kõik eelpool öeldu näitab selgelt, et institutsionaalsetel investoritel (pangad, varahaldusfirmad jne) on oluliselt rohkem võimalusi olla edukas tuletisinstrumentide turul võrreldes väikeinvestoriga.

Minnes tagasi  investeerimishoiuste juurde. Kui klassikaline investeerimishoius koosneb tähtajalisest hoiusest ja tuletisinstrumendist, siis milline osa investori rahast paigutatakse viimasesse? Investeerimishoiuste puhul, kus investor ei soovi oma vara kaotada, ostetakse riskantseid varasid ainult selle raha eest, mida fikseeritud tootlusega komponent (tähtajaline hoius) selle ajaga teenib – ehk hoiuse intressi ulatuses. Kui investor soovib, et riskantsetesse varadesse paigutatav summa oleks suurem, siis annab ta selle raha riskipreemia näol lisaks investeerimishoiuse summale ning läbi selle suurendab kasumipotentsiaali.
Läbi taolise kombineerimise (tuletisinstrumendid ja finantsinstrumendid) luuakse struktuure, mis oluliselt erinevad klassikalisest risk/tulu jaotusest ning loovad tavainstrumentidega saavutamatuid  tulu/riski profiile. Näiteks on võimalik kohe lepingu sõlmimise hetkel määrata maksimaalne kahjumi suurus (aktsiaturul on see praktiliselt võimatu). See võib olla null või riskipreemia suurusega määratav protsent (reeglina kuni 10% summast). Samal ajal kasvupotentsiaal säilib ning oskusliku finantsplaneerimise tulemusena võib osutuda isegi suuremaks kui investor oleks investeerinud otse alusvaradesse.

Seega võimaldavad investeerimishoiused, erinevalt traditsioonilistest finantsturgude instrumentidest (aktsiad, võlakirjad jne), investorile investeeringuid, mis on täpselt seotud investori spetsiifilise riskiprofiili, kasumi nõudmiste ja ootustega.

Ainsaks märkimist väärt investeerimishoiuse miinuseks väikeinvestori jaoks on vähene likviidsus. Investeerimishoiust reeglina ei ole võimalik katkestada ennetähtaegselt või katkestamisega on seotud trahvid.

Millisele investorile investeerimishoius sobib? Eeskätt neile, kes soovivad osa võtta finantsturgude potentsiaalsetest arengutest, määrata kindlaks võimaliku kaotuse suurust, kuid on samal ajal teadlikud, et investeerimisperioodi jooksul on paigutatud raha kasutamine raskendatud või seotud lisakuludega.
Arvestades ühelt poolt ebastabiilsust ja tihedat turbulentsi finantsturgudel ning teiselt poolt madalaid intressimäärasid tähtajalistel hoiustel, leian et investoreid, kes valivad investeerimishoiust kui alternatiivi mõlemale äärmusele, leidub väga palju, mida kinnitab ka investeerimishoiuste populaarsus.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. October 2011, 14:31
Otsi:

Ava täpsem otsing