Eurokriis eurokriisiks, mis saab me oma riigist?

Riigikontrolör Mihkel Oviir nentis oma aastakõnes, et Eesti riik on võtnud omale nii palju kohustusi, et ei pruugi tulevikus enam elujõuline olla. Liberaalist rahandusminister pidas Oviiri ettekannet küll liigselt estraadlikuks, kuid selles on tõde sees.

Niisiis, kas Eestit ähvardab pankrot? Oviir rääkis üleeile riigikogus, et riigi tulud on küll järjepidevalt kasvanud, kuid veelgi kiiremini on suurenenud õigusaktidega kinnistatud kulud. See tähendab, et riigi pikaajalise arengu toetamiseks paindlikult kasutatavat raha jääb aasta-aastalt suhteliselt vähemaks. Tänavu moodustavad seadustega kinnistatud kulud juba ca 75% kogukuludest. Oviir tõi ettekandes ka välja, et sotsiaalmaksust ei piisa enam ammu sotsiaalkulude katmiseks.Täpselt sama rääkis eile hommikul Kuku raadios ka SEB ökonomist Hardo Pajula, öeldes, et riigi pensionisüsteem on lõpu äärel, kuna riigi rahandus sarnaneb püramiidskeemile, mis töötab sarnaselt igale püramiidskeemile vaid siis, kui altpoolt juurdetulijaid on rohkem. Kah estraad?

Eesti tulevik Euroopa kätes? Vähemohtlik ei ole ka uute kohustuste võtmine. Kui suuri kohustusi on Eesti valmis Euroopa võlakriisi lahendamiseks võtma? Kuluaarides räägitakse juba kahe triljoni eurosest abipaketist, millest neue osa oleks ca 10 miljardit eurot! Ning Eesti muutuks eeskujuliku võlakoormaga riigist aastaga absurdselt kõrge võlakoormaga riigiks. Jutud, et garantii ei ole võlakohustus, on tagasihoidlikult öeldes nõrk argument. Näiteks Prantsusmaa võib oma reitingu kaotada just garantiide suurendamise tõttu.Seega, kas Eesti on valmis ühel hetkel ütlema, et me ei võta enam täiendavaid kohustusi, kuna see pole meile lihtsalt jõukohane?

Kuid tagasi Oviiri juurde. „Ma kardan, et seadustatud kulusid üle vaatamata ei jätku meil nendeks enam ühel hetkel raha või jäävad soiku arengusse panustavad investeeringud. Peame üle vaatama, kas meie sotsiaaltoetused töötavad tõhusalt ja täpselt; kas tervishoiu- ja hariduskulutused on olnud mõjusad; kas riigi tugi ettevõtetele on parim, mida saame anda,“ kirjutab ta aastakokkuvõttes.

Äripäev kutsub üles riigikontrolöri juttu tõsiselt võtma. Ning probleemidele lahendusi leidma. Mõneti kummastav, et paarkümmend aastat üsna parempoolsete poliitiliste jõudude juhitud riik sellisesse olukorda, kus riigi kulud sotsiaalkulude alla kipuvad mattuma, üldse tekkida sai. Aga ärgem parastagem ega süüdistagem, otsigem parem lahendusi!

Toetused vajaduspõhisteks. Alustagem lihtsamast, muutkem osa sotsiaalkuludest vajaduspõhisteks. Tegelikult on ju peaminister Ansip ise ka öelnud, et ei saa sellest lennukilt raha jagamises hästi aru. Pidades silmas kõigile võrdselt jagatavat lapsetoetust. Aga tehkem siis toetused vajaduspõhiseks. Veelgi enam, tehkem nad küsimispõhiseks! Kes leiab, et ei tule riigi/valla abita toime, läheb ja kirjutab avalduse. Oleme kindlad, et nii jõuab abi õigesse kohta ning, et kokkuvõttes kulud vähenevad – kel väga vaja pole, ei viitsi-tihka lihtsalt abi paluma minna.

Teiseks, kas pole aeg asuda püramiidi parima näite – eripensionite kallale? Need kasvavad ju iga aastaga pea geomeetrilises progressioonis – mida kauem me riik kestab, seda enam ametnikke pensionile läheb ja seda suuremaks need summad (ja summade osakaal) kasvab. Samal ajal jääb töötajaid üha vähemaks...

 

Autor: 1185-aripaev