Liberalism päästaks

Igor Gräzin, Villy Paimets 04. november 2011, 08:02

Kogu euroraha häda on olnud see, et ta käivitati poliitilise idee nimel ja vabaturulise ning rahandusliku loogika kiuste, kirjutab tänases Äripäevas riigikogu reformierakondlasest liige Igor Gräzin ning leiab, et vaid liberalism päästaks meid sellest kriisist.

Euroopa Liit sunnib Kreeka mistahes referendumil hääletama nii mitu korda ja senikaua, kuni "õige" otsus käes on. Seega pole referendum nüüd küll see, millega Euroopa Liidu ülemusi ära ehmatada. Šokeeris hoopis miski, mis oli ammu teada, kuid millest ei räägitud - nimelt: vigurda sa raamatupidamises palju tahad, aga millalgi tuleb see hetk, mil murrab sisse majanduslik tegelikkus. Kolmapäevaks langes eurotsooni toomisindeks PMI kolmandat kuud järjest ja alanes tasemele, mis tal oli olnud 2009.a. keskel, s.t. kriisi ajal. Nii Reuters kui ka Xinhua agentuurid märkisid oma analüüsides lihtsalt öeldes seda: mängimine numbritega elu alul küll ei muuda, aga pikapeale suudab reaalmajanduse ära segada küll. Ja tänase olukorra on eurotsooni ja Euroopa rahanduse juhid meile ja endile kaela rääkinud, -konsulteerinud ja -tipp-kohtunud.

Viimane neist, 26. oktoobri oma ei saanudki anda midagi head, kuna kavandatud abinõud jätsid endiselt puutumatuks süsteemi, mis oli kriisi tekitanud. Euroopa kui teatava terviku reaalmajandusest ei räägitudki. Võlgade suur korstnasse-kirjutamine, eelarvete jätmine elementaarsest viisakusest väljapoole (Maastricht'i lubatud 60%-st SKP-st pole Kreeka puhul juttu isegi aastaks 2020), uute võlakirjaostude kindlustamine (s.t. vaikivalt eeldatakse, et nad lähevadki hukka!) baseerub eeldusel: euroraha süsteem ja EL eelarvelised praktikad jäävad oma olemustelt endisteks. Ning siit siis järeldagem: nad jäävad taastootma kriise seni, kuni ei tehta midagi tõelist - olgu siis kas devalveerimist, inflatsiooni kiirendamist, rahvuslike valuutade kasvõi osalist taastamist, kullastandardil uue ja korraliku euroraha loomist vms.

Ma pole väitnud, et mõni nimetatuist on parim abinõu, küll aga seda, et euro-reformi mastaap peab olema nimetatud abinõude mõõdus ja suurusjärgus. Parandamatud optimistid Ahto Lobjakas ja George Soros eksisid, kui nad järgmisel päeval ütlesid, et eurotsooni liidrid on samade probleemide juures tagasi nende hullemal kujul juba kusagil 3-4 kuu pärast. Aitas nädalast. Kusjuures Kreeka referendum on n.ö. kooruke, aga tootmisindeksid on see iva.

Eurotsooni juhtide kohtumise häda polnud see, et probleeme ei teatud või et langetati valesid otsuseid, vaid see, et probleemidest vaadati mööda ja kirjutati tuttavalt kõlav dokument, mis kubiseb fraseoloogiast: "jätkame täie otsustavusega", "tõhustame", "meil on hea meel", "tõhustame täiendavalt… veelgi tihedamalt" (vt p. 22), "tervitame" - Hispaaniat, Itaaliat, abiprogrammi, pankade rekapitaliseerimist. "Kinnitame pühalikult" (inglisekeelne "solemnly"!) võlgu maksta… taevakene, kas seda tuleb siis valitsustel hakata uuesti pühalikult tõotama? Näidake tava-audiitorit, keda see veenaks.

Nimelt otsustati mainitud lõpp-dokumendis korraldada edaspidi vähemalt kaks korda aastas eurotsooni kuuluvate riikide tippkohtumisi. (Seda otsustati veel enne selle nädala sündmusi.) Küsimus - milleks? Eurotsoon ei ole ju mingisugune eraldiolev poliitiline moodustis ja tal ei ole omaettevõetuna üleüldse mingit juriidilist jõudu või staatust.

Kuna eurotsooni aluseks on ainult üks asjaolu, mis eristab teda muudest EL liikmetest - ühine raha - siis on loogiline see, et neid asju ajavad vastavate riikide rahaministrid. Järelikult: valitsusjuhid tulevad kokku hoopis selleks, et teha seda, mis tavalise, normaalse, vabaturul- ja liberaalsusel baseeruva rahapoliitikaga ei juhtu! Seega on kokkusaamiste sügavam mõte selles, et hakata juhtima eurotsooni mitte rahanduse ja majanduse, vaid poliitika ja bürokraatia reeglite järgi. Mis aga ongi kujunenud kriisi tegelik põhjus. Xinhua agentuur, väljendades oma skepsist teemal "kas sellist Euroopat tasub aidata?" märgib oma kolmapäevases juht-analüüsis: eurokriisi taga on poliitika ja süsteem.

Varemgi on palju kordi mööndud: kogu euroraha häda on olnud see, et ta käivitati poliitilise idee nimel ja vabaturulise ning rahandusliku loogika kiuste. Eurooplastena võime me vabandada end sellega, et meie lootus ühisrahale oli siiras, meie unistus oli puhas ja Uue Ilusa Ühtse Euroopa Aade oli õilis. Aga kas see õigustab meid kordama sama viga ka täna? S.t. kas me tohime jätkata majanduse ja rahanduse maharõhumist poliitilise suva alla eriti veel olukorras, kus solidaarsuse idee ise on hakanud muutuma kahtlaseks ja majanduse sotsialistlikele rööbastele tagasiviimise idee ilugi on kadunud? Viimase tipp-kohtumise lõppdokumendis, mis koosneb loosungitest ja raamatupidamistrikkidest, pole ainsatki, mis viitaks liberaalsusele ja turumajanduslikule loogikale. Kuna tegemist on poliitilise dokumendiga, siis võib teda ka poliitiliselt hinnata: on astutud samm majanduse riikliku kontrollimise, sotsialismi ja plaanimajanduse kasvatamise- ja seega siis - reaalmajanduse edasise ahistamise teed.

Meie valikud mängitavas tragikomöödias on küllap minimaalsed. Aga seda enam tänagem oma vedamist: võib olla oli just Eesti peaministri meelekindlalt kirjutatud kiri see viimane otsustav tilk, mis ei lasknud kasvatada neid summasid, mida eurokriisi lahendamise ettekäändel juba niigi tuulde on visatud. Sellega me päästsime muidugi ka oma rahasid, aga kaudselt tegelikult ka teiste eurooplaste omi. Need meie äralubatud rahad on muidugi samahästi kui läinud: mis hundi suus, see hundi kõhus ja keegi juba märkis, et eurotsoonis on alati neid, keda me aidata saame. Küsimus on mujal: kas me nüüd lõpuks märkasime seda, et turumajandus on väga reaalne asi ja vajab kaitset?

Sest sotsialistlikul Euroopal võib jõukus ühel hetkel lihtsalt otsa saada.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
04. November 2011, 08:02
Otsi:

Ava täpsem otsing