Korruptsiooni uurimine nihkub üha enam erasektorisse

24. november 2011, 06:50

Üks valdkond, kus turg ise sisemisi ohte täielikult maandada ei suuda, on korruptsioon erasektoris. See oht kasvab ohud koos majandusega ja selle rahvusvahelistumisega.

Riigil on määrav osa majandusvabaduse tagamisel, seejuures esmajoones hoolitsedes, et riigist endast lähtuvad piirangud (nt maksu- ja rahanduspoliitika) oleksid optimaalsed ning et eraomand oleks kaitstud. Ülejäänud osas peaks majanduse reguleerimisega hakkama saama turumajanduse nähtamatu käsi. Tegelikkuses on aga siiski veel valdkondi, kus turg ise sisemisi ohte täielikult maandada ei suuda. Seejuures kasvavad need ohud koos majandusega ja selle rahvusvahelistumisega. Nimetame siinkohal neid ohte kokkuvõtlikult korruptsiooniks erasektoris.

Peamiselt nähakse erasektorit korruptsiooniahelas „pakkujana“, kes algatab korruptiivse suhte näiteks ametnikule altkäemaksu andmisega riigihanke võitmiseks. Samas on ekslik arvata, et eraettevõtteid hõlmava korruptsiooni ainsaks väljendusviisiks on riigiametnikele altkäemaksu andmine. Maailmamastaabis moodustavad suure osa erasektorit puudutavatest korruptiivsetest tehingutest hoopis eraettevõtete esindajate vahel sõlmitavad korruptiivsed tehingud ehk niinimetatud business-to-business korruptsioon.
Korruptsioon erasektoris tähendab näiteks olukorda, kus kaks ettevõtjat lepivad omavahel hindades kokku ja kahjustavad sellega ausat konkurentsi (kartellikokkulepe); või näiteks siis, kui üks ja sama äriühing täidab vastukäivaid ülesandeid ning samal ajal nii auditeerib kui ka nõustab finantskriisis vaevlevat ettevõtjat. Ka siseinfo ärakasutamine on erasektori korruptsiooni üks ilmingud.

Erasektori korruptsiooni üheks vormiks on ka äriühingute töötajate poolt tööandja kahjustamine. Nii on tehingute tegemine suurtes äriühingutes usaldatud töötajatele, kelle tegevuse üle on üsna keeruline järelevalvet teostada, kuna ei osata ette näha ohte, mis peituvad esindaja poolt lepingute sõlmimises. Juhtorgani liikmetele jäävad sageli teadmata töötajate võimalikud korruptiivsed suhted, mis mõjutavad sõlmitavate tehingute sisu ja tingimusi. Ettevõtete huvide kaitseks on seetõttu aga karistatavaks tunnistatud altkäemaksu ja pistise andmine ka eraõiguslike juriidiliste isikute esindajatele. Altkäemaksuga erasektoris on tegemist näiteks juhul, kui isik annab panga laenukomitee juhile raha või lubab varjatud osaluse oma ettevõttes selle eest, et pank talle raha laenaks, kuigi ta ei vasta panga enda poolt laenutaotlejatele kehtestatud nõuetele. Pistise või altkäemaksuga võib tegemist olla ka juhul, kui ühe ettevõtte müügijuht pakub teatud soodustusi teise ettevõtte ostujuhile, et viimane ostaks kahjulikel tingimustel esimese ettevõtte kaupa.

Riik sekkub
On selge, et riigi poolt kehtestatavad regulatsioonid ja turu kaitse peab käima kaasas majanduse arenguga. Eesti riik on seda teinud ning pöörab üha suuremat tähelepanu avaliku sektori korruptsiooni kõrval ka erasektorile. Kui näiteks valitsuse korruptsioonivastane strateegia „Aus riik” aastateks 2004-2007 keskendus peamiselt avaliku sektori korruptsioonile, siis strateegia aastateks 2008-2012 keskendub esmajärjekorras juba korruptsiooni vältimisele era- ja mittetulundussektoris. Nii nähakse strateegias ette näiteks meetmed konkurentsikuritegude ennetamiseks ja avastamiseks, mille tulemusena on viimastel aastatel tõstetud Konkurentsiameti ja prokuratuuri uurimissuutlikkust kartellikuritegude menetlemise osas. Alates aastast 2009 on valitsuse poolt tunnistatud politsei ja prokuratuuri ühiseks prioriteediks võitlus kõigi raskemate majanduskuritegudega. Muuseas, näiteks ka Hong-Kongi sõltumatu korruptsioonivastase komisjoni (ICAC) enamus menetlusi on täna seotud erasektori, mitte enam avaliku sektori korruptsioonijuhtumitega.

Korruptsiooniohtude teadvustamine ja ennetamine
Siiski oleks vale arvata, et ainult riik läbi karistusõiguse suudaks tagada piisavalt usaldusväärse majanduskeskkonna. Veelgi olulisem on erasektori enda käitumine ja väärtushinnangud, mille esimese sammuna on ettevõtte jaoks oluline teadvustada erasektori korruptsiooniga seotud ohte ning püüda tuvastada võimalikke riskivaldkondi oma organisatsioonis.

Erasektori korruptsiooni otseseks mõõdetavaks ohuks ettevõttele on muidugi võimalik karistus, mis näiteks konkurentsialaste süütegude puhul võib ulatuda kuni 10%-ni ettevõtte käibest. Samavõrd olulised on aga ka puhtalt majanduslikud ohud, nagu näiteks kulude suurenemine (tooteid ja teenuseid ostetakse sisse kallimalt, kuna lepingud ei ole sõlmitud lähtuvalt ettevõtte parimatest huvidest), maine langus (kliendid, investorid ja partnerid kaotavad usalduse) ning mitmesugused tegevuspiirangud ja keelud (näiteks piirang osaleda riigihangetel).
Riskidest ülevaate omamine ning nende igakülgne teadvustamine on eelduseks nende maandamiseks vajalike meetmete väljatöötamisel ning rakendamisel. Süsteemne korruptsioonivastane programm (või eriprogrammid näiteks konkurentsireeglite järgimise või ärisaladuse kaitse osas) aitab ettevõtte tegevust korraldada viisil, kus toimingud on maksimaalselt läbipaistvad ning iga töötaja teab, milline on tema roll selles süsteemis. Näiteks tasub rõhku panna tegevusjuhiste väljatöötamisele kõrge korruptsiooniriskiga olukordades nagu kingituste vastuvõtmine ja tegemine, huvide konflikt ja suhtlemine ametiisikutega.

Korruptsioonivastaste programmide juurutamisele peaks kaasa aitama ka Justiitsministeeriumis ettevalmistatavad seadusemuudatused, mis seovad äriühingu karistusõigusliku vastutuse tema juhtide hoolsuskohustusega. Nii on juriidilisel isikul (oma juhtorganite ja juhtivtöötajate kaudu) vaja tagada, et tema huvides tegutsemiseks pädevuse saanud isikud ei paneks toime süütegusid. Juriidilise isiku vastutust aitavadki ära hoida tõhusalt kasutusele võetud süüteo ennetamise meetmed. Rahvusvaheline kogemus tunneb riskihindamist, eetikakoodekseid koos rakendusmehhanismiga, käitumisjuhiseid, rikkumiste avastamise ja rikkumisest teada andjate („vilepuhujate“) kaitse meetmeid jne.

Juriidilisel isikul on võimalik valida tema olukorrale sobivad ja efektiivsed vahendid. Kui juriidiline isik on taolisi meetmeid kohaldanud, saab hinnata, kas need on proportsionaalsed (juriidilise isiku suurus, organisatsiooni keerukus, turu suurus ja positsioon turul, risk õiguserikkumistele), tegelikult ja süstemaatiliselt rakendunud ja tõhusad ning seega võimaldavad vältida süütegude toimepanemist juriidilise isiku huvides. Siiski tuleb arvestada, et ainuüksi formaalsetest programmidest ei piisa, kui ettevõtte tegelik ärikultuur sellega kaasa ei tule.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 19:10
Otsi:

Ava täpsem otsing