Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Euro ja Idaraha-2

Igor Gräzin, Harry Tuul 05. detsember 2011, 13:29

IRL-i idaraha-skandaal tuli euroala-kriisi seisukohalt Eestile väga heal ajal ja kätkeb endas olulist majanduspoliitilist ja -kultuurilist sõnumit: rahvuslikud huvid (eestluse mõttes) pole enam nii olulised, et nende nimel ülemäära pingutada, kirjutab riigikogu liige, reformierakondlane Igor Gräzin.

See tähendab olukorras, kus tulevad mängu majanduslikud huvid, on viimased olulisemad kui senised suhteliselt konservatiivsed rahvusriiklikud arusaamad. Ja siit tuleb edasi oluline järeldus: olukorras, kus eurotsooni, selle monetaarse terviklikkuse päästmine eeldab ja vajab uut tüüpi lepingulist struktuuri Euroopa Liidus, on Eesti poliitiliselt valmis seda tegema. Loobudes suveräänsuse ja liigsete siin-otsustamise õiguste liigsetest barjääridest.

Ma ei ole irooniline ja minu vaated ja arusaamad Euroopa Liidust pole 8 aasta jooksul muutunud, küll aga teadmised. Tol korral nimetati neid seisukohti  pentsikul kombel euroskeptilisteks, kuigi arvasin, et ühinev Euroopa ja selle ühine liberaalne turg on sedavõrd väärtuslikud ja haprad, et neid ei tohi jätta igasuguste kehtivate euroinstitutsioonide järada.  Tundus siis ja tundub nüüd, et tõeliseks eurooplaseks olemine tähendab olemist selle Euroopa Liidu süsteemi vastu, mis täna  Euroopa-ideel parasiteerib. Muide: ka euroraha tundus kümme aastat tagasi arukana, sest selle peale, et tema taga pole mitte midagi peale „poliitilise tahte“ (turgude mõttes – blufi) ei saanud ma selle ala võhiku ja lihtsa naturalist-vaatlejana lihtsalt tulla.

Ent täna on lõpuks saabumas aeg, millal võib loota, et vaated, mida nende poliitilise „ebakorrektsuse“ pärast kümme aastat tagasi pahaks pandi, saavad lõpuks kuuldud. Niisiis: tänane Euroopa Liidu lepe ei kõlba tõepoolest mitte kuhulegi – ta pillub kaikaid kodaratesse tervele mõistusele ja sünnitab anarhia seal, kus peaks valitsema range kord. „Ei saa olla monetaarset liitu ilma fiskaalseta,“ kirjutas professor Vaclav Klaus, kes on täna Tšehhi president. Ei saa olla ühtset eurot ilma eelarveteta, millede tasakaalu määr ja võib olla ka summaarne defitsiit pole teada ega kontrollitav. Eriti olukorras, kus palju-ülistatud „euroopalikkus“ ja „euroopalik käitumine“ tähendab eeskätt ikkagi valskust ja tüngategemist.

Selles mõttes tähendab põlis-euroopalik (vanasti - euroskeptiliseks nimetatud) positsioon seda, et uues Euroopa Liidus peab saama kehtima rangelt tsentraliseeritud ja kiirelt-toimiv ning kohe korrigeeriv eelarvete tasakaalu jälgimise süsteem. Eesti jaoks ei muuda see midagi – meie eelarve on niigi enam kui korras, kuid see muudab kogu Euroopa Liidu majanduse (ka väljaspool euroala) soliidseks ja usaldusväärseks ning vapustuste suhtes tugevaks. See tähendab: see jätab ostuvõimelisteks ka kõik meile eluliselt olulised turud.

Põlis-euroopluse seisukohalt ei kutsu koheseid vastuväiteid esile ka idee EKP muutmisest „viimseks pangaks“, see tähendab laenuandjaks valitsustele ja sellise euro emitendiks, mille tagatiseks võiksid olla riikide aktiivid selle sõna laias tähenduses – mitte ainult pangalises mõttes. Kahtlema võiks meid panna Saksamaa teatav vastusesis sellele ideele, sest Saksamaa seisukoht on meile tähtis. Aktiivide pärast meil karta ei tule – mida meilt nii väga pandiks panna ikka nii väga on mis juba EFSF-i kaudu panti pole lubatud? Pealegi, väheneks EKP risk sedavõrd, kuivõrd EL riikide eelarved tõepoolest kontrolli alla lähevad. Aga jah, nagu öeldud – mõtlemise koht. Igatahes pole need meetmed küll need, millede vastu võiks, tohiks ja saaks kasutada klassikalisi arusaamu kohapealsest demokraatiast ja suveräniteedist. Kui juba elada ühise majandus-rahalise liiduna, siis – elada.

Ent on kaks ideed, mis ei sobi kuidagi. Esimene: ühtse maksubaasi ja -süsteemi loomine euroalas ja Euroopa Liidus. Maksude süsteem, nende määrad ja administreerimine kuuluvad nende rahvuslike rikkuste hulka, mis väljenduvad riikide suhtelistes konkurentsi-eelistes. Eesti keskeltläbi hea ja konkurentsivõimeline maksusüsteem on meie riigi vaimse ja psühholoogilise pingutuse vili, mida me peame kasutama meie eneste kasuks ja mida me ei tohi endast lollimate Euroopa Liidu riikide järgi nässu keerata. Eelarve tasakaal on ühise europoliitika asi igati, küll aga mitte see, millisel tulude-kulude tasemel see saavutatakse. Me ei saa ju nõuda seda, et kõigis firmades oleksid täpselt ühesugused palgad või ära reguleerida nende kasumimarginaale! Aga selles, et me hakkame osalt just ka tänu oma maksupoliitikale elama paremini kui teised pole midagi halba, on ju?

Ja teiseks… idee maksustada finantstehinguid pole mitte ainult rumal (näiteks: kuidas määrata kindlaks tehingu koht?) vaid ka majandusfilosoofiliselt vale. Selle aluseks on bolševistlik idee sellest, et „puhtad“ väärtpaberitetehingud (ilma neid millekski materiaal-kaubaliseks transformeerimata) on kurjast, et nad on spekulatsioon, mida tuleks piirata. Liberaal ja põlis-eurooplane arvab täpselt vastupidi: tehingute vabadus, nende rohkus ja nö likviidsus teenivad väärtuste liikumist turulise-, see tähendab nõudmise ja pakkumise tasakaalu suunas, mis teatavasti igal hetkel muutub. „Spekulandi“ (finants-kaupleja) kadudes tuleb tema asemele bolševik-raamatupidaja ja kommunist-ökonomist, kes tagab ilmeksimatult mistahes majanduse pankroti. Likviidsus on väärtus omaette selleks, et turg saaks toimida ja turg on väärtus omaette selleks, et me ei peaks elama vaesuses ja alanduses.

Küll aga lubaks nähtavasti iga põlis-eurooplane ja liberaal seda, et range järelevalve alla läheks see, kust, kuidas ja millise väärtusega väärtpaberid turule ilmuvad. Nii, nagu tarbijakaitsete süsteem jälgib, et meile ei müüdaks triikrauda, millest särtsu saab ja vorsti, mis kõhu hukka ajab, nii peaks Euroopa Liidule kui siinse turu kesksele regulaatorile kuulma õigus järele valvata selle üle, et rahaturule ei ilmuks väärtpabereid, milledel pole teatavat kindlat minimaalset kvaliteedi garantiid.
Vaat’ selline Euroopa Liit omaks mõtet ja selle nimel oleks mõtet loobuda kinni hoidmast nendest õigustest ja kompetentsidest, mis XXI sajandil tõesti enam teab-kui-olulised ei ole.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
08. December 2011, 09:14
Otsi:

Ava täpsem otsing