Säästmise nõiaringis

Probleem on selles, et kui kõigi turuosalejate – ettevõtted, majapidamised, riik – ootused on tuleviku suhtes ebakindlad, siis ei taha keegi riski võtta. 2012 ja ilmselt veel mitmed järgnevad aastad tõotavad kujuneda just selliseks, kus erinevatel põhjustel kõik turuosalejad hoiavad kokku. Lihtne matemaatika ütleb aga, et kui kõik hoiavad kokku, siis see hästi lõppeda ei saa, sest kust siis sellisel juhul kasv peaks tulema. Kui ei ole kasvu, muutuvad ootused tuleviku suhtes veelgi negatiivsemaks, mis sunnib veelgi rohkem säästma. Sellisest nõiaringist ei võida lõppeks keegi.

Tuleval aastal ei paista olevat ühtegi trendi, mis murraks säästmise nõiaringi. Vastupidi, nii Euroopa kui USA tõmbavad üha rohkem avaliku sektori eelarveid koomale, pigistades nii paradoksaalselt ka erasektori eelarveid ja eelkõige ootusi tuleviku suhtes.

USA lootuseks on see, et Obama võidab 2012 aasta sügisesed presidendivalimised ning tõmbab ühtlasi sellega ka piisavalt palju demokraate Kongressi, mis võimaldaks riigil taasalustada suuremahulisi investeeringuid. USA olukord on enam kui irooniline: riik vajaks hädasti massiivseid investeeringuid haridusesse ja infrastruktuuri ning kuna USAl on riigina praktiliselt võimatu pankrotti minna, siis ei tohiks taolisi investeeringuid miski takistada. Ometigi käitub USA üha rohkem nagu väikeriik, kes sõltub välistest mõjudest ja üritab avaliku sektori kulutusi oluliselt kärpida ja sellisel moel “turgudele” meelepärane olla. See olukord meenutab üha rohkem 1930ndaid.

Euroopa olukord on aga hullem, sest puudub keskne fiskaalvõim ja tegelikult ka täismõõtmeis keskpank. Euroopa tasakaalustamatus Põhja- ja Lõuna-Euroopa vahel vajab nii lühiajalisi (fiskaal-) lahendusi kui pikaajalisi (konkurentsivõime) lahendusi. Avaliku sektori kärpeid ei anna vastust kummalegi. See on pigem poliitiline ja ideoloogiline asendustegevus ja meenutab samuti 1930ndaid, aga seekord läbi kõverpeegli. Kui 1930ndatel asusid riigid majandusraskustes aktiivselt oma turge kaitsma ja moodustades selliselt kõigi jaoks raskema majanduskeskkonna, siis täna on Euroopa riigid kõik agaralt avaliku sektori eelarveid kärpimas, see kaudu samuti kõigi riikide taastumisvõimalusi vähendades.

Uute tõusvate turgude nagu Hiina, Brasiilia ja India probleem seisneb selles, et nende kasv on seotud eelkõige ekspordiga nii USAsse kui Euroopasse ning kodumaine tarbimine ei suuda veel piisavalt kasvu panustada. Ehk ka siin võib ennustada kasvu aeglustumist. Ja kuigi 5-6% kasv võib tunduda Hiina või India puhul väga hea, võrreldes aneemilise 0% Euroopas, siis tuleb arvestada, et tõusvate turgude demograafiline kompositsioon eeldab pigem 7-8% majanduskasvu, et need riigid oleksid võimelised absorbeerima sadu miljonid vaeseid, kes maapiirkondadest linnadesse liiguvad.

Kõigil kolme juhul (USA, Euroopa, tõusvad turud) näeme sarnase ideoloogia pankrotti: kusagil on keegi säästnud ja me tahame talle oma kaupu ja teenuseid müüa. Taoline ekspordil põhinev strateegia on globaalses mõttes null-summa mäng: kogu maailm tervikuna ei saa omada positiivset jooksevkonto bilanssi. Ekspordile suunatud strateegiale peab paratamatult lisanduma kodumaine tarbimine, mis sisuliselt tähendab kõrgemaid palku USAs, Euroopas ja tõusvatel turgudel. Selle saavutamine globaalses konkurentsis nõuab aga globaalselt koordineeritud tegevust, mida me lähiajal ilmselt ei näe. Seni aga jätkub tasakaalustamatu areng, mis toob Euroopasse ja USAsse ilmselt madala kasvuga kümnendi ning tõusvate turgude ümberorienteerumise kodumaisele tarbimisele.

Eestit puudutab suurtes majandustes toimuv suhteliselt otseselt läbi ekspordi. Kuigi viimane aasta oli ekspordi kasv (nii kaupades kui teenustes), ja selle tuules ka töökohtade kasv, muljetavaldav, siis Euroopa väga tõenäoline majanduslangus annab 2012 tunda ka Eesti ekspordis. Samas tuleb meeles pidada, et kui 2011 jõudis eksport Eestis kriisieelsele 2007 aasta tasemele, siis samas sisetarbimise panus majanduskasvu pole sugugi nii jõuliselt taastunud. Vastupidi, ka sel aastal on eratarbimise panus majanduskasvu negatiivne. Eratarbimise osas (mis moodustab ca 50% SKPst) oleme tagasi aastas 2004. Kui siia lisada pikalt langenud reaalpalgad, siis pole majanduse taastumine jõudnud enamuse eestimaalasteni ning need, kelleni see on jõudnud, säästavad ja vähendavad võlakoormust.

Eesti riigieelarve panus on olnud samuti negatiivne majanduskasvu ning riigivõla väiksus pole meid samuti kuidagi aidanud. Seega vedas Eestit säästmise nõiaringist 2010 ja 2011 välja Skandinaavia ekspordimasin, mis 2012 tõenäoliselt sootuks madalama hooga töötab, ning Euroopa Liidu struktuurivahendid.

Väikese majandusena on Eesti sisuliselt ainus võimalus jätkusuutlikult eratarbimist turgutada läbi majanduse struktuuri mitmekesistamise (nt puidu ekspordile lisaks arendada kodumaist mööblitootmist; turismile lisandada tervishoiuteenuste pakkumine, jne) ja sealt tuleneva tootlikkuse ja palkade kasvu. Kuigi need on kõik pikaajalised poliitikad, on Eesti siin väga üksikuid samme astunud, pigem loodame ka täna Skandinaavia jätkuvale kasvule.

Samas ei ole meil muud võimalust jätkusuutlikult säästmise nõiaringist pääseda kui arendada kodumaist ekspordiga seotud tootmist ja teenindust ning just nendele valdkondade prioriteetselt suunata Euroopa struktuurivahendeid. Ehk annab tulevane surutis valitsusele tõuke selliste poliitikate jõuliseks rakendamiseks.