Tallinna Loomaaed 75

29. juuli 2014, 09:38
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20140729/COMMERCE/307299943/AR/0/AR-307299943.jpg

Inimese jaoks on 75 üsnagi auväärne vanus, aga kuidas on lood loomaaiaga? Peab tunnistama, et see on nooremapoolne keskiga, sest suur osa auväärsemas eas loomaaedu on enamvähem kaks korda vanemad.

Vanim seni järjest tegutsenud loomaaed maailmas, Schönbrunni loomaaed Viinis, tähistab tänavu koguni 262. sünnipäeva.

Eesti esimese iseseisvuse viimane aasta oli täis märkimisväärseid sündmusi, millest enamik, tõsi küll, kipub olema negatiivse märgiga. Piisab, kui meenutada: Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamist 23. augustil, Teise maailmasõja puhkemist 1. septembril ja Soome Talvesõja algust 30. novembril, nn. baaside lepingu sõlmimist NSV Liiduga 28. septembril ning 18. oktoobril alanud Punaarmee vägede sissemarssi Eestisse.

Ometi mahtus selle aasta sisse ka II Eesti Mängude avamine 16. juunil ja loomaaia asutamine 25. augustil, mis õigupoolest eeldanuks kestvalt püsivaid muretuid ja rahulikke aegu. Äsja lõppenud juubelitantsupidu oli vääriline üldrahvalik tähistus 75 aasta möödumisele selle traditsiooni algatamisest. Kuu aja pärast püüame aga meie leida auku kurbade sündmuste 75. aastapäeva ja omakorda nendest poolesaja aasta möödumise kuraasika tähise, Balti keti 25. aastapäeva ettevõtmiste vahel, et üldsusele teada anda ka Tallinna Loomaaia arengu jõudmisest kolmveerand sajandi verstapostini.

Samas jõudis ühiskonna areng värskelt iseseisvunud riikides ja mujalgi maailmas just peale Esimest maailmasõda nii kaugele, et eluliselt hädavajalike ettevõtmistega oldi enam vähem ühel pool ning aega ja rahalisi ressursse sai rohkem suunata mitmesuguste kultuurivaldkondade arendamisse. Tuntumatest loomaaedadest asutati: 1926 Chicago, 1930 Chesteri, 1931 Praha, 1934 Duisburgi, 1937 Augsburgi, 1938 Krefeldi ning meist aasta varem toonases Leedu Vabariigi pealinnas 1938 Kaunase loomaaiad. Järgmine suurem uute loomaaedade loomise  laine leidis ootuspäraselt aset kümmekond aastat hiljem peale Teist maailmasõda, kui alustasid kolleegid: 1950 Magdeburgis, 1950 Eskilstynas, 1954 Tokios (Tama), 1955 Ida-Berliinis (Tierpark), 1956 Rostockis,1957 Sao Paolos, 1958 Portlandis, 1959 Jersys ja 1962 Innsbruckis.

Jutt on siinjuures nn. teaduspõhiselt juhitavatest loomaaedadest, millel tuleb täita  nelja põhifunktsiooni nagu seda postuleeris eelmise sajandi keskpaigas üks  loomaaianduse kuulsamaid korüfeesid, nagu järjepanu Berni, Baseli ja Zürichi loomaaedu direktorina juhtinud professor Heini Hediger:
   - Loomaaiad on kui muude loomaarühmade saatkonnad, kus jagatakse külastajatele paljude loomade ning nende kodukandi loodusega seotud teavet. 
   - Loomaaiad on kui kindlustusfirmad, kus elavate ja  sigivate loomade varal saab vajadusel taastada hääbuvaid  eluvorme (liike, alamliike, asurkondi).
   - Loomaaiad on teaduslaborid, kus  saab tehistingimusis zooloogiale lisaks uurida ka loomade ökoloogia, psühholoogia, füsioloogia, parasitoloogia, veterinaaria jmt., mida kõike saab ühendada ühise nimetaja – loomaaiabioloogia alla.
   - Loomaaiad on üha enam linnastuvate inimeste puhke- ja taastumispaigad, mis oma looduslähedase keskkonnaga inimeste raugema kippuvat töövõimet uskumatult efektiivselt taastavad.

Juba eelmise sajandi kahekümnendail aastail ilmunud Eesti ajalehed väidavad : „Noore ja iseseisva väikeriigi kultuurielu arendamise seisukohast ei tohiks mööda vaadata ka elusa looduse tundmise kultuurist“, misjärel toimus meil  mitmeid toonases maailmas üsnagi märgilisi sündmusi. Nii hakkas aastal 1934 kehtima uus jahipidamise eeskiri  ja 1935 Looduskaitseseadus ning 1936. a. asus Haridusministeeriumi koosseisus tööle Eesti esimene riiklik looduskaitseinspektor (Gustav Vilbaste)  ja asutati Peeter Pätsi juhitud Riigiparkide valitsus, mis aastal 1938 muudeti Sotsiaalministeeriumi Loodushoiu ja Turismi Instituudiks.

Ajaleht „Uus Eesti“ kirjutas 31. jaanuaril 1936 J.L. varjunime all artiklis „Vajame loomaaeda“:
   1. elusa looduse tundmine on Eestis väga halval järjel.
   2. paljud kodumaa loomad ja linnud on kas juba hävinud või siis väga haruldased.
   3. loomaaed on tarvilik ka turismi arendamise seisukohalt.

Kutsutakse üles looma parimate välismaa zooloogia-aedade eeskujul ulatuslikku rahvaparki,  kus oleks lahedalt ruumi loomadele ja haljastusele ning mitmesugused puhke ja lõbustusvõimalused inimestele.

Riigiparkide valitsus võttis seepeale eeltöös  juhtpositsiooni ja kaasa lõid
Tallinna ja Nõmme linnavalitsus, Eesti Loomakaitse Liit, Eesti Vabaõhumuuseumi Ühing, Pirita kaunistamise Selts. Viimane pöördus 25. augustil 1936 „Päevalehes“ üleskutsega omavalitsuste, seltside, haritlaste, töösturite ja kõigi kultuuriliselt mõtlevate kaaskodanike poole  annetuste ja abi saamiseks: „ väikese kodumaa ja kultuurilise rahva väärilise monumendi „zoo-botaanilise rahvapargi ja vabaõhumuuseumi loomiseks Kloostrimetsa“.  Loodi koguni sihtasutus Eesti Rahvapargi rajamiseks. Haridusministeeriumi Teaduse ja Kunsti osakond töötas 1937. aastal välja programmi, põhikirja ning kaasas Tallinna linnavalitsuse. Arhiivis on säilinud Tallinna linnapea kindral Sootsi vastav kirjavahetus naaberlinnapeadega.

Ametikaaslased Riiast ja Helsingist olid varmad vastama ja põhjanaabreilt saabus väga põhjalik ülevaade Korkeasaari loomaaia kohta koos eelarvetega, millest selgus ettevõtmise keerukus ja tegelike kulude ulatus.

Vaidlused linna ja riigi vahel olid paraku ka toona aktuaalsed ning loomaaia loomise ja selle võimaliku asupaiga küsimused ei jäänud sellest puutumata. Üheks olulisemaks põhiprobleemiks kujunes sobiv asupaik ja maaala ning iseendastki mõista raha. Asupaikadest oli kaalumisel Veskimägi, Stroomi rand, Seevaldi tagune, Kloostrimets Lükati tee ja jõe vahel, Kakumäe kant, Endine Baltika krunt Paldiski mnt., Pirita-Kose Narva mnt. ja Kose tee vahel, Näituse plats Pirita teel, liivaluited  Järvel Pärnu mnt. ja kitsarööpmelise raudtee vahel). Riik ja loodusteadlased eelistasid Piritat ja linnavalitsus muid paiku.

Vaidlustesse tõi ootamatult muutuse Eesti laskurite uskumatu edu 1937. aasta Helsingi maailmameistrivõistlustel, kus nad said sõjapüssi harjutuses esikoha ja kuulsa Argentiina rändkarika, millele lisasid soomlased elusa ilvesepoja Illu.
Sel ajal oli Eesti metsades napilt paarkümmend ilvest ja haruldasele võõrale tehti kibekähku Parkide valitsuse Kadrioru puukooli territooriumile puur. Kuna
Loodushoiu ja Turismi Instituudil oli ülesanne korraldada 1943. aastal Kadriorus üleriiklik või koguni rahvusvaheline iluaianduse näitus, mispuhuks pidi Kadriorg rekonstrueeritama, nähti plaanides sinna ette ka „Väike Zoo“.

Asja kiirendas Carl Wilhelm Hagenbecki rändloomaaia ilmumine Eestisse, kellele anti luba loomade näitamiseks Kadriorus 17. juunist 1. oktoobrini 1939. Kuid juba poolteise kuu pärast tekkisid lahkhelid linnavalitsusega tulude ja kulude jagamisel. mispeale 1. augustil 1939 C.W. Hagenbeck lahkub Saksa kodanikuna Eestist, viib ära 4 jääkaru,4 pruunkaru,seebuhärja, metsveise, mongoolia hirve, kaameli, perekonna okassigu, austraalia metskoera dingo,2 hunti, 3 ahvi ja pesukaru.

Selleks ajaks oli käinud loomi vaatamas ligi 36 000 inimest ja huvi oli jätkuvalt suur. Linn eraldas 2000 krooni, mille eest osteti tagasi 1 mongoolia hiigelhirv, 1 seebuhärg, 1 kaamel, 1 metssiga, 2 hunti ja veel mõningaid muid elukaid. Võeti ühendust Helsinki ja mitme muu loomaaiaga ning koguti rahva käes olnud metsloomi, keda sai ühtekokku 130 looma 36 liigist.

Kiiruga kohendati ajutisi loomapidamisrajatisi ning vaieldi loomaaia juriidilise kuuluvuse üle. Otsustati  lõpuks kompromissina see asutada Eesti Loomakaitse Liidu haldusse, määrati selle esinaine  Aita Päts kuraatoriks ning veterinaararst Hermann Talts juhatakjaks ning 25. augustil kel 12:00 avatigi pidulikult  mitmete ministrite ja muude avaliku elu tegelaste osalusel Kadrioru „Väike Zoo“.

Avakõnes ütles G. Vilbaste, et Hiinas olid loomaaiad juba 1000 aastat enne Kristust. Ta rõhutas , et eelnevad näitusekuud on tõenduseks rahva suurest huvist ja peatus vajadusel loomaaias edaspidi loodusteaduslikku kasvatustööd teha. Peeter Päts ütles, et loodab „kenalt algatuselt laiade kihtide poolehoidu ning Väike Zoo peaks olema aluseks meie tulevasele ilusale Eesti Loomaaiale“. Ajutise lahendusena oli jõutud As Dvigateliga kokkuleppele 10-20 ha maaala tasuta rentimiseks 5 aastase tähtajaga. Otsustati koguda kollektsiooni ja kogemusi ning kohe asuda loomaaia lõpliku paiga leidmise ning selle välja ehitamise ette valmistamisele. Seda loemegi meie Tallinna Loomaaia ametlikuks alguseks.

Paraku ei osanud keegi ette näha järgnevaid sündmusi Euroopas, mis rikkus ära kõik varasemad head kavatsused, kaotas pooleks sajandiks iseseisva Eesti riigi ning aheldas loomaaia veel neljakümneks aastaks pisikesele ilma veevärgi ja kanalisatsioonita territooriumile Kadriorus, kuni see jäi praeguse Laagna tee ehitusele jalgu ning tuli kiirkorras jalust ära koristada. Vahepeal isegi kõneks olnud likvideerimisest päästis meid toonaste võimukandjate hirm rahvusvahelise skandaali ees, mis võinuks tõusta, kui kommunistlik valitsus likvideerinuks kodanlikul ajal asutatud kultuuriasutuse, mille tegevus oli jõudnud kõigele vaatamata oma kollektsiooni ja tegevusega rahvusvahelist kõlapinda koguda. Lõpuks olime meie Eestis esimesed, kes Punaarmee valduses olnud maaala taas tsiviilkasutuseks üle võtsid. Nii kolisimegi 1983.aastal koos oma loomadega uude, ühte juba enne sõda arutlusel olnud paikadest Veskimetsa lähistele, kohandades selleks kiiruga endisi sõjaväe ladusid. Tõelisi, tänapäeva nõuetele vastavaid rajatisi saime paraku ehitama asuda alles sellel aastatuhandel, sest peale Moskva olümpiamänge keelati kogu NSV Liidus kümneks aastaks kultuuri- ja spordiasutuste ehitamine. Tänapäevased loomaaia ehitised on kallid ja seetõttu sujub see tegevus vaatamata asjaolule, et Tallinna linna- ja riigieelarvelistele vahenditele lisaks on õnnestunud kaasata nii Euroopa Liidu kui erafirmadelt ja –isikutelt kingitusena saadud vahendeid.

Igati juubelivääriliseks kingituseks on Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi ja Tallinna linna ühisrahastusel valminud kaks hoonet : paari nädala eest ametlikult avatud loomaaia looduskool (ametlikult keskkonnahariduse keskus) ja väike  liigikaitse laboratooriumi kompleks, mis võimaldavad meil senisest olulisemal määral asuda täitma koguni vähemalt kolme esimest tänapäevase loomaaia ülesandeist.
Senegalist pärit mõjukas ja tuntud rahvusvaheline looduskaitsetegelane Baba Dioum  on öelnud: "In the end, we will conserve only what we love, we will love only what we understand, and we will understand only what we are taught." (Maakeeli võiks see ehk kõlada umbes nii: „Lõpuks kaitseme me ainult seda, mida armastame, armastame vaid seda mida me mõistame, ja mõistame vaid seda, mida meile on  õpetatud.“)

Kogu maailmas külastab aastas loomaaedu igal aastal umbes 700 000 000 inimest, mis tähendab ligi 10% kogu inimkonnast. See peegeldab loomaaianduse olulisust üha enam linnastuvas maailmas, süvendamaks inimeste loodusarmastust, olles samas ka äärmiselt edukad kogumaks rahalist toetust liigikaitselisteks tegevusteks metsikus looduses.

Eesti on pisike ja vaene ühiskond, kuid eelmine aasta oma 363 000 külastajaga kujunes Tallinna Loomaaia ajaloo edukaimaks ning näitab, et käime ülejäänud maailmaga üht jalga. Jõudumööda kogume meiegi hääbuvate liikide päästmiseks vahendeid, kuid samas vajame, nagu kõik maailma loomaaiad jätkuvalt ka ise sponsorite abi. Suur tänu senistele toetajatele, kelle abiga oleme üritanud muuta meie territooriumit külastajatele meeldivamaks ning paremini täita ka neljandat tänapäevase loomaaia eesmärki.

Unistused ja plaanid kipuvad ikka käima eelarvelistest võimalustest eespool. Hädasti vajavad loomväärsemaid elutingimusi jääkarud, tiigrid ja mitmed muud elukad, kes paraku peavad seni veel leppima endiste sõjaväeladude oludega. Kaela kukkumas on konteinerhaljastusele talvekorteriks olevad kasvuhooned ja mitmele poole oleks hädasti juurde vaja pargiinventari, mis muudaks loomaaiakülastuse kõigile meeldivamaks. MTÜ Tallinna Loomaaia Sõprade Selts, mille kaudu on nii eraisikute kui firmade abi loomaaiale tulumaksuvaba, pakub meelsasti oma abi ka meie juubelikingituste vahendamisel.

Mati Kaal,

Tallinna Loomaaia direktor

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava

Kui soovid rohkem infot, jäta kontaktandmed siia:

Sisuturundus (ST) on oma kauba, teenuse või firma tutvustamine huvitavate lugude jutustamise kaudu. Vormilt sarnaneb ST kvaliteetsele meediale, mistõttu on väga oluline, et ST oleks lugeja või vaataja jaoks ühemõtteliselt eristatud. ST on uudne ja moodne turundusviis, mille puhul jagatakse klientidega ka infot, mis varem jäi vaid siseringi teada. ST teenib alati tellija turunduslikke eesmärke.
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
29. July 2014, 12:46
Otsi:

Ava täpsem otsing