Müüa või mitte müüa – selles on küsimus

08. detsember 2016, 08:30
Kristjan Kõrgmaa, EY tehingute nõustamise osakonna juhtivkonsultant
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20161208/CM/161209801/AR/0/AR-161209801.jpg

Uus vasakpoolne valitsus on lubanud teha võrdlemisi parempoolse sammu – viia riigifirmad börsile. Laialt levinud arvamuse kohaselt on riik halb peremees ning erasektor suudab majandada efektiivsemalt. Seega võiks olla tegu koalitsiooni targa ja läbimõeldud otsusega? Potentsiaalselt jah, aga nagu ikka – pagan peitub peensustes.

Erastatavate ettevõtete valik

Tavaliselt võib riigifirmade erastamise puhul eristada laias laastus kahte olukorda. Esiteks varianti, kus strateegilist tähtsust mitteomav ettevõte on jäänud ajaloolistel põhjustel riigi omandisse ning nüüd leitakse, et vajadus selle omamiseks on kadunud ja ettevõte soovitakse täies mahus maha müüa (AS Eesti Teed). Teiseks on variant, kus erainvestori osalemisest soovitakse saada võitu efektiivsuses või mahtudes, olgu selleks potentsiaalne koostööst tekkiv sünergia, üldise kontrollikeskkonna parenemine või sektorialase kompetentsi suurenemine.

Huvitav oleks teada, miks on valitud just need ettevõtted. Miks ei räägita endiselt ASi Eesti Post (Omniva) erastamisest, mis on muutumas universaalse postiteenuse pakkujast üha enam ja enam pakiteenuste, logistika ja infologistika teenuste pakkujaks? Miks tuuakse börsile Enefit Taastuvenergia, mitte Eesti Energia ise, millel oleks potentsiaali meie kohaliku börsi atraktiivsust oluliselt tõsta?

Mida arvestada ettevõtete müügil?

Üks laialt levinud argumentidest ettevõtete osaliseks või täielikuks erastamiseks on ajalooliselt olnud efektiivsuse suurendamine. Vaikimisi eeldatakse, et avaliku sektori omanduses olevatele ettevõtetele pööratakse omaniku poolt liialt vähe tähelepanu, eelkõige, mis puudutab juhtimise kvaliteeti. Seetõttu võivad ettevõtted olla väga ebaefektiivsed: liiga palju töötajaid, iganenud või ebaratsionaalsed protsessid jpm. Erainvestorid, keda huvitab otseselt nende vara väärtuse kasv, pööravad rohkem tähelepanu rahavoogudele ning nende surve peaks sundima juhatust rohkem väärtust looma. Seega pealtnäha võiks olla osaluse osalisel müügil jumet. Probleem kipub aga olema, et efektiivsuse kasv oleneb vähem omandivormist ja rohkem kontrollikeskkonnast. Uuringud on näidanud, et ka börsifirmade juhid kalduvad olema ebaefektiivsed: maksavad välja liiga vähe vaba rahavoogu ning suunavad seda küsitava tootlusega uutesse investeeringutesse. Efektiivsuse suurendamise eesmärgil erastamist korraldades peaks olema väga konkreetselt läbi mõeldud iga ettevõtte turusituatsioon ning analüüsitud, millest efektiivsuse ja väärtuse kasvu oodatakse.

Teine oluline kriteerium varade võõrandamisel on varade allokatsiooni aspekt. Maakeeli öeldes tähendab see seda, et kõik investeerimisotsused peavad olema põhjendatud – ka investeeringust loobumine on otsus, mis vajab hoolikat kaalumist. Kui antud ettevõtteid ei peeta strateegiliselt olulisteks ning (osalises) erastamises nähakse võimalust ettevõtete efektiivsust kasvatada ja saadavaid vabu vahendeid parema tootlusega investeerida, siis rahalisest vaatepunktist lähtuvalt on tegemist hea otsusega, mis loob väärtust. Teisalt, kui rahavoogu tootva vara müügist saadud vahendeid plaanitakse kasutada sotsiaalse iseloomuga koalitsioonilubaduste elluviimiseks – piltlikult öeldes võtab pere SMS?laenu, et minna soojamaareisile –, siis on tegu lühinägeliku sammuga, mis lõhub väärtust ja vähendab kahjuks pikemas perspektiivis meie ja meie laste heaolu, kuna sellist kulutamist saab teha ainult ühekordselt.

Viimaks on oluline ka ajastus, millal erastamist plaanitakse läbi viia. Erainvestorid ei ole üldjuhul huvitatud oma ettevõtte müümisest suvalisel ajahetkel – selleks sunnivad kas välised mõjurid (reeglina pöördumatult halb finantsseis või probleemid võlakohustuste täitmisega) või pakutakse ettevõtte eest väga head hinda. Suvaliselt valitud hetkel ettevõtete müügiprotsessiga alustamise näol on üsna suure tõenäosusega tegu n?ö raha lauale jätmisega. Ettevõtte müük on aeganõudev ja keeruline protsess ning tavaolukorras valmistab teadlik investor seda aastaid ette, et minimeerida võimalikke komplikatsioone ja maksimeerida hinda. Selleks oleks mõistlik kaasata otsustamisprotsessi inimesi, kellel on pikaajaline kogemus ettevõtete müügiprotsesside läbiviimisel.

Loodan näha valitsuse poolt senisest suuremat selgitustööd, millistel põhjustel riigifirmade erastamine plaanis on ning millised on selle plussid ja miinused. Vastasel juhul on oht, et vastne koalitsioon plaanib meie ühisest kuldmune munevast hanest jõuludeks praadi teha.

Autor: Kristjan Kõrgmaa, EY tehingute nõustamise osakonna juhtivkonsultant

Vaata rohkem infot EY teenuste kohta: www.ey.com/ee

Kui soovid rohkem infot, jäta kontaktandmed siia:

Sisuturundus (ST) on oma kauba, teenuse või firma tutvustamine huvitavate lugude jutustamise kaudu. Vormilt sarnaneb ST kvaliteetsele meediale, mistõttu on väga oluline, et ST oleks lugeja või vaataja jaoks ühemõtteliselt eristatud. ST on uudne ja moodne turundusviis, mille puhul jagatakse klientidega ka infot, mis varem jäi vaid siseringi teada. ST teenib alati tellija turunduslikke eesmärke.
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
07. December 2016, 15:05
Otsi:

Ava täpsem otsing