Juubel: Gravex Balti OÜ – hobist kasvanud ettevõte

Asutaja ja juht Risto Tamme­org meenutab, kuidas ta 1990­ndail sportlasena Soomes käies sealse karikapoe ees seisatas ning valikut imetles. „Meil olid siin sportlastele jagamiseks enamasti ainult medalid. Alguses hakkasingi tegelema karikate Eestisse toomisega, seejärel õnnestus Soomes maasikakorjamisega nii palju teenida, et esimene graveerimispink osta. Selline vana, pisikese sinise-halli ekraaniga seadeldis, mis muide tänaseni kuskil Kesk-Eestis veel omanikule leiba teenib.“

Kaupa sai toodud Soomest käe otsas ning algusaastail oli ka reklaamivajadus suurem ning lisaks vajas Gravex nagu iga firma – investeeringuid. „Reklaami tegin otsepostituse teel – ise kujundasin reklaamid, lasin need trükkida, voltisin ümbrikutesse ja saatsin laiali. Uuema lasergraveerimispingi ostmiseks pidin panema panti oma korteri, sest pank ei aktsepteerinud sellist seadet. Tänaseks on aga ettevõte võlgadest prii ning oleme otsustanud kõik investeeringud katta omavahenditest.“

Kui alguses müüs Gravex enamasti ainult karikaid, medaleid ja auhindu, siis täna on kaubavalik oluliselt laienenud: sildid, rinnasildid, graveerimismaterjalid, piirdelindid, kinnitusnupud, menüühoidjad ja palju tooteid, millele on vähegi võimalik graveerida!

Gravex Balti OÜ Tallinna ja Tartu esindustes töötab kokku 15 inimest. Tartu kaupluse loomine polnud sugugi pikalt kaalutletud laienemisplaanide vili, vaid Risto Tamme­oru Lõuna-Eestis elav sõber koondati ning kurtis talle oma muret. „Pakkusin talle graveerimispinki – õppigu amet selgeks ning hakaku Tartus samasugust poodi juhatama, nagu Tallinnas on. Ta oli nõus ja kõik läks üle ootuste edukalt,“ räägib Tammeorg, lisades, et hindab oma meeskonda tõesti kõrgelt. „Reaalsus on see, et tööl käimine on minu jaoks endiselt nagu hobi ja ma ei taha üksinda kodus olla, kui tööl on nii fantastiline seltskond!“

Isegi 2007. aasta majanduskriisi ajal, kui Gravexilgi olid rasked ajad ning töötajatele pakuti varianti, kas palgast võetakse pooleks aastaks 15% maha või on neil vabadus lahkuda, otsustasid kõik jääda. „Meie valdkonnas kadusid väga paljud ettevõtted kaardilt, kuid arvan, et meid päästis kiire otsustamine ja muidugi fantastilised töötajad! Meie põhimõte on, et teenuse hind peab olema nii piisav, et jõuaksime igale kliendile pühenduda ning töö kvaliteet ei tohi kannatada. Olen püüdnud luua paindlikku süsteemi, et puhkustega ei koonerdata, alati saab teha ületunde, kodutööd ning kõigil on võimalik õppida nii firma sees kui ka koos messe külastades ja silmaringi laiendades. Olen ise veidi püsimatu hing ning seetõttu tahaksin ka teisi aeg-ajalt mugavustsoonist välja tuua ja neile uusi asju näidata.“

Täna tunneb Gravex puudust käsitsi graveerijatest. See on amet, mis ei kao kuhugi, sest iga eset ei ole puhtfüüsiliselt võimalik graveerimispinki seada ning samuti olevat palju kliente, kes soovivad just käsitsi graveeritud teksti.

Tööalast lohakust Tammeorg ei salli, kuid tema sõnul on oluline, et töötajad saaksid õhtuti rahuliku südamega magama minna. „Eksimine on inimlik. Ikka juhtub tekstide sisestamisel näpuvigu või määratleb teenindaja mõnda materjali valesti ning sellele ei saagi korralikku graveeringut teha. On kellasid, mis kaotavad graveeringuga garantii, ning pokaale, mis on nii õhukesed, et purunevad juba puudutades. Meie töö ongi inimesi harida ja neile selgeks teha, et kingitus ei pea olema kallis, vaid oluline on mõte ja pühendus sellel. Risk kliendi vara rikkuda on alati, aga ma ei nõua kunagi oma töötajatelt nende väljamaksmist. Kui südametunnistus on puhas, saab ikka väikese huumoriga kõigest üle!“