Jaano Vink: Äripäev hakkab nüüd nagu kirikus töötama

“Äripäev hakkab nüüd nagu kirikus tööd tegema. Äripäeva ruumide otsaseinas on ka keerdtrepp, mis viiks nagu kantslisse üles, kust Äripäeva peadirektor Igor Rõtov saab hakata kõnesid pidama,” muheleb Vink intervjuud andes.Ehitusfirma pikaaegsele juhile Vinkile jääb sellele ajahambast puretud kultuurimälestisest tootmishoonele uue elu andmise juhtimine samuti oluliseks verstapostiks eluteel, sest juuli lõpuga saab läbi tema 15 aastat kestnud töö Nordeconis. “Augustist hakkab puhkus ja esialgu ei ole edasi mingit plaani,” kommenteeris Vink napilt.

Nordecon on olnud ehitaja mitmetes Eesti kultuuriväärtustega projektides. Miks te olete need töösse võtnud?Oleme lisaks Lut­heri ärihoonele rekonstrueerinud ja ehitanud viimastel aastatel Tallinnas Lennusadama angaarid, Tartus Pauluse kiriku, Viljandis Ugala teatri. Need on olnud omas ajas väga suured projektid nii keerukuselt kui ka mahult. Eestis ei ole võimalik pakkuda oma nutikatele ja tahtmist täis töötajatele pidevalt väljakutseid, mis neil silmad särama paneks. Pakkuda midagi, mida iga päev ei tehta. Lisaks ärilistele aspektidele oleme tõesti püüdnud leida ka heas mõttes väljakutseid, mis sunnivad mõttetööd tegema ja püüdma parimat oma elukutse ja oskuste piires.

Mis pani Lutheri Masinasaali ehituse puhul enim kukalt kratsima?Kõik rekonstrueerimistööd on sarnased selles mõttes, et ükskõik kui keeruliseks sa selle enda jaoks ette mõtled – alati on ta päris elus keerulisem. Uusehitus on üsna täpselt ette prognoositav ja standardiseeritud, aga kõikides rekonstrueerimistes, sh Äripäeva uue büroohoone puhul, on nüansse ja keerukusi kordades rohkem kui arvesse võtad. See on põnev, aga see pole alati stressivaba.Kas ehituse hinnapakkumist on seetõttu raske teha?See on alati keeruline selliste projektide puhul. Eestis on kurb see, et oleme väga hinnale orienteeritud, 90% suurtele renoveerimistöödele tehtavatest hinnapakkumistest riigi või omavalitsuse tellimusel, kus loeb ainult hind. Lutheri on ses mõttes erand, et ta oli erakapitalil põhinev ajaloolise väärtusega hankeprojekt. Kultuuriväärtuslikku objekti ei tohiks ainult hinnale tuginedes renoveerida. Ka muinsuskaitseameti nõudmised võivad muutuda protsessi käigus, kui hoone vanade osade lammutamisel selgub, mida saab või mida võib teha. Lutheri Masinasaali projektis lõi muinsuskaitseamet väga aktiivselt kaasa.

Kas Lutheri Masinasaali ehitusel tuli erakorralisi töid ette?Ka siin on väga vahvaid asju ilmnenud, mille peale ei suutnud isegi tulla. Näiteks oli Lutheri mööblivabriku masinasaalil vana eterniitkatus. Väljastpoolt oli eterniit ja seestpoolt oli eterniit. Mõtlesime, selge, üks eterniit, mis on hoone hoidnud veekindlana, aga tegelikult, kui ehitusmehed seda eterniiti maha võtma hakkasid, siis selgus, et on põnev konstruktsioon – kaks kihti eterniiti ja kahe kihi vahe on täis topitud kunagist klaasvatti. Üllatusi väiksemas ja suuremas mahus oli seal piisavalt palju, mida hinna kalkuleerimise ajal ette näha polnud. Mis tähendab seda, et see oli tohutu koostöö ja usaldus tellija, ehitaja, arhitekti, projekteerija ja muinsuskaitseameti vahel.Milline oli esimese Eesti Vabariigi ehitusmeeste töökvaliteet? Seda on just praegu hea võrrelda. Alles märtsikuus lõpetasime Ugala teatri ümberehituse, mis valmis 1982. aastal, ning siis see heal Eesti ajal rajatud enam kui 100aastane Lutheri tehasehoone. See suhteliselt noor Ugala teater oli nõukogudeaegse ehituskvaliteedi mõttes ikka väga kole. See oli kohe täitsa nukker, mida oli kasutatud ja kuidas oli ehitatud.

Lutherid olid omas ajas innovatiivsed. Kui vaadata nende tehasehoonet, siis see inseneri mõte ja tööde teostamine oli omas ajas ikka väga perfektne. Lihtsalt ajahammas ja aastate kaupa mitteheaperemehelikku suhtumist olid seda rikkunud.Hoone konstruktsioonid olid väga põnevad, kuidas insenerid olid suutnud teha väga õhukesi betoonlagesid ja väga saledaid tugipostide kaari. See pani lihtsalt silmad särama, väga vahvaid asju oli tehtud.Kuidas sujus koostöö arhitektidega?Mul on taas võimalik võrrelda. Arhitektid kõigis meie projektides nii Lutheris, Pauluse kirikus, Lennusadama angaarides kui ka Ugala teatris, olgu neid siis üks või mitu, on väga selgelt isiksused konkreetse nägemuse ja visiooniga. Põnev on jälgida, kas ja kuidas arhitekt suudab oma ideid ja visioone reaalses elus ellu viia. Selge on see, et alati ei tarvitse visioon ja reaalne elu üksühele koheselt kokku minna. Aga ehitajana tuleb endale aru anda, et arhitekti soov on kantud väga selgest nägemusest, kuidas lõpptulemus peab välja nägema ja ehitaja peab selle realiseerima. Arutelusid, vaidlusi ja tülisid on protsessi jooksul vähem ja rohkem. Eriti rekonstrueerimise puhul. Ei ole isegi võimalik, et kõike tehakse totaalses üksmeeles.

Selge on see, et ehitaja tahab saada selget lahendust, aga arhitekt ei tarvitse osata selget lahendust ise teha, ta annab suuna ja nägemuse, insener ja ehitaja peavad selle eluks tegema. See on selgelt koostöö ja positiivse vaidluse kaudu tekkivate ideede realiseerimine.

Ja siin ma julgen küll välja tuua ka oma isikliku kogemuse ja võrdluse tööst Eesti ja Soome arhitektidega. Pauluse kiriku kogemuse põhjal ütlen, et on suur erinevus Soome ja Eesti arhitektide töös. Pauluse kiriku ehituse juures oli minu jaoks väga positiivne koostöö Soome arhitektidega, kes olid võimelised oma idee ise viimse insenertehnilise  detailini läbi mõtlema. Arhitekti insenertehnilised oskused Soomes on ikka väga kõrgel tasemel.

Restaureerimise tööjoonised, mis me saime Pauluse kirikus Soome arhitekti käest, oli ikka tase omaette. Soomlaste puhul oli see norm ja iseenesestmõistetav. Eesti arhitektid ütlevad, et insenertehniline lõpplahendus ei ole väga nende probleem, vaid konstruktori teema. Seetõttu võtab tulemuseni jõudmine Eesti arhitektidega palju pikemalt aega.

Mis oli kõige raskem selle ehituse juures?See ei olnud seotud vana taastamisega. Raske ülesanne oli mahutada ajaloolisesse hoonesse kogu kaasaegse büroohoone toimimiseks vajalik insenertehniline võrgustik – ventilatsioon, küte, jahutus jt kommunikatsioonid. Ehk vana ja uue kokkupanek. Kui jälle võrrelda, siis Lennusadamas olid suhteliselt suured ruumid, mis täideti eksponaatidega, Pauluse kirik jäi Pauluse kirikuks, teatris ka jäi funktsioon samaks. Aga Lutheri Masinasaalis oli vaja täita vana hoone uue sisuga – kaasaja insenertehniliste nõuetega. Omaette vaatamisväärsus on Äripäeva uue büroohoone ventilatsioonišahtide ja -kambrite lahendus. Seal on kõik pungil tehnikat täis, inimesel liikudagi keeruline.

Väga oluline on vanade hoonete taastamise puhul see, kuidas osapooled suudavad koostööd teha. Ootamatusi ilmneb alati, nendest tuleb stressivabalt üle saada ja leida tasakaal. Lutheri Masinasaali tööprotsess kulges päris hästi. Emotsioone on olnud, aga see pole kordagi takistanud hoone tähtaegset valmimist. See on hea näide, kuidas keerulist asja on hea tahtmise juures võimalik kenasti teha. Nordeconi projektijuht Arvo Kirotus on üks meie kogenumaid ja paremaid spetsialiste, kes suutnud erinevate arvamuste vahel balansseerides pidada silmas lõppeesmärki.Kuidas sisekujundajad hakkama said?Ehitajana pole põhjust seda hinnata, see on subjektiivne. Minu meelest on sisekujunduslahendus  vahva. See annab võimaluse nautida ka seda hoonet seest. Kaasaja nüansid on vahvalt vanaga koos tööle pandud. Ma arvan, et tulemus on suurepärane.Kuidas sujus koostöö muinsuskaitseametiga?On räägitud, et selle ametiga koostöö võib õudusunenägu olla. Kui keegi peab koostööd õudusunenäoks, siis eeldatakse, et alati peab nõudeid lihtsustama. Rahalises mõttes ei olegi muinsuskaitsenõuded ratsionaalsed. Nende fookus on ju alati säilitamisväärse hoidmine. Kui ettevõtja peamine eesmärk on vaid kasum, siis head nahka ei tule. Samuti on muinsuskaitseamet sunnitud aeg-ajalt ka ise peeglisse vaatama, kas mõni nõue on ikka nii rangeks vaja ajada. Mis kujul on see lõpuks täidetav või kui see on nii ebanormaalselt kallis, et selle realiseerimine on ettevõtjale võimatu. Tasakaalu leidmine on väga keeruline, aga arvan, et need inimesed teevad oma tööd väga hästi.Kas Tallinnas on veel hävimisohus kultuuriväärtuslikke objekte, mille pärast te südant valutate?Patarei vangla tuleks korda teha. See on paras pähkel – tuleb mõelda, kuidas hästi toimima panna nii suur kompleks. Helsingis on näiteks endisest vanglast hotell tehtud.Patarei vangla on puhtalt ehituskunsti mõistes ja kultuuriväärtusena väga unikaalne. Nukker on, et mai alguse tormiga kadus sellelt hoonelt ka osa katust. Nordecon ehitas möödunud sügisel näiteks ka Arsenali keskuse, kus on vana ja uus edukalt ühendatud. Ehk ka Patarei vangla puhul oleks võimalus kaitsta veel seda, mis pole juba hävinenud. Leida kombinatsioon säilitamisväärsest ja uuest, mis mõnele erainvestorile võiks sobida.Kas Linnahall tuleks ka taastada?Kogu austuse juures Linnahalli ja arhitekt Raine Karpi vastu ei näe ma isiklikult ehitaja pilguga vaadates mõistlikku argumenti, miks peaks seda hoonet sellisel kujul taastama. Linnahalli seis on kordades hullem, kui pealt välja paistab. See on ehitatud 1980ndatel aastatel nagu Ugala teatergi. Omas ajas oli ta kihvt, aga nõukogude aja kohutav ehituskvaliteet on selle hoone sisuliselt juba tapnud. On suur küsimus minu jaoks, kas see väärib maksumaksja raha sinna matmist.Kuidas Lutheri hoone omanik, perekond Levin tulemusega rahule jäi?Ma olen Natalia Levinaga kokku puutunud, aga Lutheri Masinasaali rekonstrueerimise käigus ei ole me temaga kohtunud. Soovitan ka Natalia Levinalt arvamust küsida.

Jah, meedias on Levineid nimetatud üheks Eesti kinnisvarasektori kriisist päästjaks, aga tegelikult on kõik otsused majanduslikult põhjendatavad. Järelikult toimib osapooli rahuldav koostöö.

Aga Lutheri Masinasaali lõpptulemust nähes on raske mitte rahul olla. Oma jälje projektile jätab muidugi ka see, kui edukas ta äriliselt saab olema. Kui maja saab lõpuks rentnikke täis, siis on kõik osapooled loodetavasti rahul.Kas vastab tõele, et esialgu oli Lutheri Masinasaal broneeritud Google’i peakontoriks Euroopas, siis aga Google loobus Tallinnasse tulemast?Aus vastus on, et ei tea. Ei ole kuulnud. Aga kui see nii oli, siis sel juhul on mul tõeliselt kahju, et täna on tulemas üürnikuks Äripäev.  Kes peale Äripäeva veel üürnikuks hakkavad?Hetkel meil seda nimekirja ei ole. Ehitajatele olid ette antud büroo-osade jaotused. Täna võiks sinna sisse kolida veel kuni 12 firmat. Kui tuleb mõni teine suurem ettevõte, siis võib võtta ka kogu ülejäänud pinna omale.Nordeconi ehitatud Lennusadama angaarid pälvisid 2011. aastal ELi kõrgeima tunnustuse kultuuripärandi hoidmise eest – Nostra auhinna. Kas ka Lutheri Masinasaal esitatakse sinna konkursile?See sõltub ka arhitekti tahtest, sest see on suur tunnustus eelkõige nende tööle, aga tänavu sügisel on plaanis Nostra konkursile esitada Tartu Pauluse kirik. Ise arvan, et Pauluse kirikul on ka suur šanss ära märgitud saada. Kuna sinna konkursile saab esitada viimase kolme aasta jooksul taastatud kultuuriväärtusi, siis kaalume Lutheri Masinasaali kandidatuuri ülesseadmist ehk järgmisel aastal.