Juubel: Balti Spooni 20 aastat – plahvatuslik areng metsarahu häirimata

„Meie jaoks on olulisem see, millal hakkas siin tootmine, sest siis algas siin elu!“ valib ta kõige tagasihoidlikuma arvu, ent pakub sinna juurde muljetavaldavad saavutused. Tehas asub nimelt pisikeses Kupu külas Lahemaa rahvuspargi külje all, meri jääb vaid 5 km kaugusele. Smolarek kinnitab, et nii tema kui ka Möhring Groupi teistest üksustest komandeeringusse saabunud töötajad naudivad väga tehase asukohta ja lisab, et ka tootmine on selline, et mingit huvide konflikti looduse ja tootmise vahel ei teki. Ka tehases sees on Smolareki silmis vaimustusesäde, kui ta näitab spoonilehtedel olevaid oksakohti ja kriipsukesi ja selgitab, millest need looduse maalitud mustrid jutustavad. „Inimesed peavad enam kvaliteetseks ühtlast ja ilma oksakohtadeta spooni, aga vaadake neid mustreid! See on ainulaadne kunst, mida loodus loob!“ Ta osutab kriipsukestele ja tõlgib need inimkeelde – kus on elanud putukad, kus on jätnud märgi niiske aasta. Need looduse kirja pandud lood jõuavad ka IKEA riiulitele ja Volvode armatuurlaudadele, oska ainult lugeda.

Balti Spoonis osatakse – siin töötlemiseks kõlbab vaid kõige kvaliteetsem puit, langetatavast puidust valivad tehase asjatundjad välja parima 5%. „Tahame jagada avalikkusega, mis me siin metsa vahel 1998. aastast saadik teinud oleme. Inimesed on võib-olla ainult näinud puude vahelt paistvat valgust. Paljud inimesed ei kujuta ettegi, et see on üks maailma kolmest suurimast spoonitootmisettevõttest,“ räägib Smolarek ja lisab, et Balti Spoon pole suurt kuulsust otsinud, vaid keskendunud lihtsalt oma töö hästi tegemisele.

Peen tippdisain

Ettevõtte tegevusest annab aimu kohalik kontor. „Kontor on meie showroom,“ osutab Smolarek spooniga kaetud lauamattidele, ustele ja seintele. Eri pinnad on siin kaetud eri puiduga. Ehk kõige väärikama olemisega on pealtnäha mitusada aastat vana tehniliselt tumepruuniks ja sooniliseks töödeldud tammepuust sein. „Me ei tooda asju, mis 70 aastat tagasi välja mõeldi ja mis muutumatuna püsivad. Arendame kogu aeg tehnoloogiat, inimesi ja tooteid,“ sõnab Smolarek tammise seina kohta. „See on kolmemõõtmelise efektiga talatamm, mille tegemise idee tuli algselt ühest vanast lossist. Ühel kutil tuli pähe mõte võtta vanad pragunenud tammepuust talad, need töödelda – see on see, mida me teeme: töötleme puitu – ja siis katta nendega sein. Mõte on uhke, aga kui palju selliste taladega losse leidub?“ Balti Spoon mõtles seega välja viisi, kuidas värskest palgist välja võluda midagi, mis näeb välja täpselt sama vana. Smolareki sõnul on sellise toote koht tippdisainimaailmas. „Puit on naturaalne materjal, mida on alati ehituses kasutatud ja nüüd on selle tegemiseks lihtsalt uusi mooduseid. Keegi ütles, et spoon on puidust carpaccio. Täpselt nii see ongi. Need peened puiduviilud ongi nagu carpaccio, mida Itaalia restoranid pakuvad.“

Tänavu Eestis 20 aastat tootmist tähistava tipptehase loomise seeme külvati aga hoopis 70 aastat tagasi, kui Karl Heinz Möh­ring Saksamaal oma firma asutas. Pärast 1948. aastal kodumaal tehtud algust laiendas Möh­ring haaret Aafrikasse, Lõuna-Ameerikasse, USAsse. Eesti oli tema äriteekonna viimane samm. Praegu on Möhring Groupil peale Eesti kaks tehast USAs ja ettevõte Saksamaal ning just Eesti üksus see, mida peetakse grupi lipulaevaks.

Samm tulla Eestisse oli omas ajas muidugi julge, kui mitte lausa kahtlane. Möhring reisis ringi ja leidis sadama, tooraine ja soodsa tööjõu lähedusest Kupu küla, lisaks meeldis talle Tallinna linn. Ometi pidi 1993. aastal ostetud ja varem Nõukogude armeele kuulunud maatükk ootama kohalike olude paika loksumist. „Inimesed küsivad, mis seal 1993. ja 1997. aasta vahel siis juhtus. Tegelikult ei juhtunudki mitte midagi. Tehti plaane ja kaheldi, kas üldse maksab sellist raha investeerida kohta, kus polnud kõik nii selge,“ sõnab Smolarek, kes ise tuli Balti Spooni mõned kuud pärast tootmise alustamist.

1997. aastal sai aeg küpseks ja hakati tehast ehitama. „Möhringil oli oma äri ajamise viis – ta ostis hoone USAst, pani selle laeva peale ja tõi siia,“ räägib Smolarek ja lisab, et tootmist sai importhoones alustada 1998. aastal ja tööd sai 100 inimest. Juba kaks aastat hiljem tehti otsus ehitada hoone number kaks, seekord juba kohapealse panusega, veel üks aasta hiljem, 2001. aastal hakati ehitama kolmandat hoonet. „Äripartnerid nõudsid kokkuliimitud spooni ja nõudlusele tuli vastu tulla,“ märgib Smolarek. Juba 2003. aastal hakati ehitama neljandat, ladustamiseks mõeldud hoonet. Viies hoone sai püsti 2009. aastal. Samal ajal tehti pidevalt ka tehnoloogilisi uuendusi.

Koduriiuli kodumets

„Kui algne investeering oli 8–9 miljonit eurot, siis tänaseks on siia investeeritud enam kui 35 miljonit eurot,“ toob Smolarek esile ja kiidab, et tulumaksuvabastus reinvesteeritud kasumilt teeb Eestist laienemiseks väga soodsa koha. „Sellepärast ongi meie areng siin olnud nii kiire.“ Tehnoloogilised uuendused jätkuvad, masinate küljes on tahvelarvutid ja ühte tehasehoonetest saabub suvel Šveitsist uus sisseseade. „Mitte sellepärast, et vanad masinad halvad on, need on ka väga head, aga me tahame tipptehnoloogiat,“ sõnab juhatuse esimees.

Teine edu põhjus on hästi müügiks minev toode. „Töötame IKEAga, mis on üks meie põhilisi kliente. Küllap on kõik IKEAga tuttavad, kuid meie jaoks tähendab see suuri mahte,“ on Smolarek rahul. Hiljem tehases ringi jalutades selgitab ta, et kui IKEA mööblile peale vaadata, siis võib arvata, et see on anonüümne masstoodang, kuid siiski on iga riiuli spoon pärit kindlalt puult ja kindlast metsast ning mööblitüki seerianumbri järgi on võimalik välja uurida, millisest (Eesti) metsast sinu koduriiul pärineb.

Spoonitootjal lasub nimelt kohustus olla võimeline tõestama, et tema toodang pärineb seaduslikult maha võetud metsast – mis tähendab, et tooraine hankimisel pole kellelegi kahju tehtud – ja seega peab iga spoonileht säilitama dokumenteeritud seose oma kodumetsaga. Arvestades, et aastas tuleb tehasest välja 30 miljonit ruutmeetrit valmistoodangut, pole see vähemuljetavaldav. „Äri peab olema läbipaistev ja kõigile arusaadav,“ sõnab juhatuse liige ja selgitab, et Euroopas ei saa osta palki, kui sa ei tea, kust see pärineb. Kuna Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas on ebaseadusliku metsalangetamisega palju probleeme, otsustas Möh­ring Group 2003. aastal, et töötleb Euroopas vaid Euroopa puuliike ja USAs vaid Põhja-Ameerika puuliike.

Otsib töötajaid

Koos tootmisega kasvas ka selles osalevate inimeste arv. Kui esimeses tehases alustati 100 inimesega, siis tippaeg saabus 2004. aastal, kui Balti Spooni tehases töötas 695 inimest. „See oli seotud vanema tehnoloogia ja suurema käsitöö hulgaga. Kõik osakonnad töötasid kolmes vahetuses. Tänaseks on meil 335 inimest, mõni osakond teeb kaks vahetust, mõni kolm – olenevalt turunõudlusest. Lisaks teeme koostööd ka teistes riikides asuvate spoonitootjatega,“ selgitab Smolarek, kelle sõnul tuleb vaatamata väiksemale tööjõuvajadusele töötajaid ikkagi tikutulega Eestit mööda taga otsida.

„Tööjõu olukord on Eestis väga pingeliseks ja keeruliseks muutunud. Eesti on väike ja võimalused on piiratud. Seda kasutab ära Soome ja palju siinseid inimesi kasutab omakorda võimalust Soomes tööl käia. Neid ei saa selles muidugi süüdistada, igaüks kasutaks seda võimalust. Majandusel läheb hästi, firmadel läheb hästi. Ootame alati meie meeskonnaga liituma oskuslikke puidutöötlemist või metsandust õppinud või tootmisest huvitatud inimesi.“ Nimelt saab tema sõnul tootmist automatiseerida vaid teatud piirini, kuid mingilt maalt ei saa läbi ilma inimeseta. „Meie ei saa ilma kogemustega asjatundjateta toimida. Kasutame tööjõurenti ja välismaist tööjõudu, kutsume inimesi siia ja loodame, et nad jäävad meiega.“