Juubel: Harju Elektri 50 julget aastat muutuste teed

„Aastaga on tõusu olnud 79%. Kui vaatame paari aasta lõikes, siis üle kahe korra. Aktsionärid oleksid ülekohtused, kui nad ei oleks rahul. Ootused olid kõrged, aga oleme neid isegi ületanud,“ naerab Allikmäe rahulolevalt, ent lisab kohe, et tegelikult on Harju Elektril alati pigem hästi läinud.„On hämmastav, et käekäik on olnud hea firma algusest peale 1968. aastal. Me pole küll täiuslikke eesmärke defineerinud, aga oleme alati soovinud kasvada,“ sõnab ta ja lisab, et ajad olid teised, ootused olid teised, aga ega Harju Elektril ka siis paha olnud. Viimast tõendab ka see, et inimesed jäävad Harju Elektrisse panustama aastakümneteks. „Inimesed, kes siin on olnud, on siia pidama jäänud ja ma ei arva, et see laiskusest oleks,“ muigab ise 1982. aastal uksest sisse astunud Allikmäe.

1970ndad – vajalikkuse kümnend

Harja Elekter on asutamisest saadik pidanud üles näitama erakordset ettevõtlikkust, muud võimalust polnud. „Kui Harju KEK hakkas ehitama, siis hakkasime meie ehitamiseks vajalikke elektritooteid tegema – kaableid, kilpe, automaatikaseadmeid. Seda kõike oli vaja ja ei saanud mitte kuskilt. Isegi vägisi ostmine ei aidanud, pidime kõik ise tegema,“ selgitab Allikmäe, kelle sõnul oli omaaegne KEKi süsteem kolhooside-sovhooside-majandite vahepealne ettevõtmine ja sellel oli kaks head omadust.„Üks oli see, et lubati teha rohkem, kui riiklik süsteem lubas. Lubati rohkem ka maksta ja inimestele kortereid ehitada. Sellega ei kaasnenud küll suurt heaolu, kuid meil oli kindlasti parem kui üldiselt. Teine pool oli see, et see õpetas kapitalismi juba tollel ajal.“ Tarnekanaleid ei olnud, kõik tuli ise välja ajada. „Kui tänapäeval on raskusi müümisega, siis oli totaalseid raskusi ostmisega. Müüa ei olnud mingi probleem, saba oli ukse taga. Kõik tahtsid meie tooteid. See ettevõtlikkus on tänasesse kandunud. Selles maailmas siin on väga palju keskealisi ettevõtlikke inimesi just tänu sellele,“ kinnitab Allikmäe. Harju Elektril paluti ehitada kõige paremaid asju, kuid ka jaburustest ei pääsetud. „Mõne asja peale me vilistasime ja saime karistada, aga pärast tänati. Pidulikult väljateenitud keretäis kasvatas selgroogu,” naerab Allikmäe vanu aegu.

1980ndad – muutuste ja arengu kümnend

Defitsiidimaailm süvenes. Ikoonid Moskvas vahetusid iga paari kuu tagant. Maailm muutus ja ka HE läks julgemaks. Allikmäe sõnul väljendus see jõulisemas laienemises ja tegevusvaldkondade lisamises. Aastast 1983 pärineb ka Harju Elektri nimi.Kümnendi teine pool möödus aga välisriikidega suhtlemise tähe all. Inimesed said hakata välismaal käima, väljast inimesed käisid siin, tekkisid põnevad koostööprojektid. „See oli meie jaoks katalüsaator. Olime ärikultuuri poolest krobelised, aga saime lõhna ninna, mis värvi särk, mis värvi ülikonna ja lipsuga peaks kokku käima,“ meenutab Allikmäe ja lisab, et muutuse lõhna pisitasa tundmaõppimine kujunes kokkuvõttes väga põnevaks.

1990ndad – õppimise ja koostöö kümnend

„Kui 1990ndate alguses kukkus senine majanduslik formatsioon kokku ja Venemaale enam müüa ei saanud. Mõistsime praktiliselt kohe, et ongi sellega ühel pool. Seda kaarti ei saa enam mängida ja pole mõtet ka taga nutta,“ sõnab Allikmäe. Hakati ostma materjale ja komponente läänest ja müüma oma tooteid läände. Tekkisid konkreetsed äriliinid, partnerid ja palju huvilisi – esimestena Soome Nokia, Glamox ja ABB –, kelle abil õpiti nii tehnoloogiat kui ka ärikultuuri. Inimesed said sellise kogemuse, mida mujalt poleks saanud,“ sõnab juht ja lisab, et nii loodi tugev alus majanduslikule iseseisvusele.1990ndatest pärineb ka Harju Elektri esimene finantsinvesteering. Kui Nokia loobus kõigest – kaabli- ja kummikuärist ja jättis endale ainult telekommunikatsiooni –, siis müüdi maha ka autodele elektriseadmeid ja -juhtmestikku tegev divisjon (hilisem PKC Grupp), millele HE oli seni allhanget teinud. „Investeerisime tolle päeva vaates piiritu summa – üks miljon Eesti krooni. Tänapäeva vaates pole see enam midagi, aga kui 20 aastat hiljem viimase osa sellest firmast maha müüsime, siis oli meie palgapäev 25 miljonit eurot. Pole ju paha investeering,“ naerab Allikmäe. Kui liita sinna dividend, rent ja neile müüdud tooted, siis tuleb summaarne teenistus märkimisväärselt suurem. See oli Allikmäe sõnul kümnendi esimene julge samm, vähemalt sama oluliseks peab ta 1997. aastal Tallinna börsile minekut.PKC investeering ei jäänud ainsaks. Firmade ostmised-müümised on olnud strateegilised otsused ja kõigi osapoolte jaoks kasulikud. „Oleme oma kõige suurema konkurendi ABB maaletoojad,“ toob Allikmäe näite ja naljatab, et ABB on himustanud Harju Elektrit aastakümneid üle võtta, aga amps on läinud nii suureks, et iga-aastast traditsioonilist pakkumist enam ei tehta.Samuti õpiti 1990ndatel nägema ärikultuuride erinevusi. Oli piinlikke momente ja rahulolu. „Kui mõlemad osapooled lahkuvad laua tagant rahulolevatena, siis on see õnnelik ja hea diil. Seda me kindlasti õppisime. See ärikultuurides sobramine ja kogemine... See on nii põnev, et kui ma jään pensionile, siis hakkan sel teemal loenguid pidama,“ kirjeldab Allikmäe.

2000ndad – enesekindluse aastad

Nüüd oli pusle koos. „Siis me juba oskasime, olime piisavalt õppinud ärikultuuri, olime finantsiliselt tugevad, tooted olid head, ülihea inseneride meeskond alati olnud,“ loetleb Allikmäe. Mindi edasi, tekkisid uued partnerid, uued tehnoloogiad ja tegevusvaldkond ise muutus atraktiivsemaks. Harju Elekter tuli põhitegevuse juurde tagasi ja hakkas laienema ka läbi firmade ostu.Kõigepealt loobuti PKCga allhanketehastest, sest jaotuskett sõi liiga palju ressurssi ära. Mõistlikum oli raha sealt välja võtta ja põhitegevusse ehk elektriseadmete tootmisesse panna. Vanalt healt partnerilt Siemensilt osteti esimene firma Soomes ja aasta hiljem enamusosalus Leedus. „See muutis meie maailma. Olime alguses ehk hetkeks natuke kobadki. Liigne enesekindlus pole hea, aga piisav enesekindlus lisab julgust edasi minna, kui oled tark ja pole lollilt ahne,“ selgitab Allikmäe. Ta lisab, et suudeti jääda väärikaks – Ida-Euroopa firmana Soome firmat ostma minnes suudeti võtta maha soomlaste hirmud. „Kui sinna läksime, oli selles firmas 25 inimest tööl, täna on 100. Kokku on kontserni palgal Soomes 140 inimest. Väga lojaalne seltskond.“Kümnendi lõpus saabus kriis. „Õppisime, et kriisi ei ole kunagi ühel ajal geograafiliselt ega ka valdkonniti igal pool. Kriis hajub.“ Väga spetsiifilise asja peal tegutsedes puudutab kriis valusalt, kuid Harju Elektril oli piisavalt tugijalgu, et välja vedada. Ehitus seiskus ja investeerimisotsused lükkusid edasi – see mõjutas, kuid oli HE jaoks ikkagi pigem paigalseis. Inimeste arvu ei tulnud õnneks oluliselt vähendada, aga rakendati vähendatud tööaja režiimi, mis tuli töötajate vahel solidaarselt ära jagada. Vaid mõni üksik marssis ust paugutades minema, üldiselt solidaarsuse põhimõte töötas.

2010ndad – uus laienemine Põhjamaadesse

„Kogesime seda, et meil ei ole enam võimalik orgaaniliselt kasvada,“ selgitab Allikmäe Harju Elektrisse saabunud uut ajajärku, mille tõi Eesti ja Baltikumi turgude väikeseks jäämine. Harju Elekter läks uute võimaluste leidmise teed, mis tuli 2014. aastal taas firmade ostude-müükide kaudu. Müügiks läks Keila Kaabli osalus, edukalt nii ostja kui ka müüja jaoks. “See oli win-win. Meil on palju samu kliente, aga me ei konkureeri omavahel, väga hea olukord,“ on Allikmäe rahul. Samuti osteti Soome suurim alajaamade valmistaja. Leedus viidi osalus 100% peale. „Nüüd on Harju Elektril löögirusikas Eestis – suur tehas, mis alajaamu valmistab – ja Soomes teine veel. Oleme konkurentide vastu seistes siin piirkonnas üks tugevamaid.“2017. aastal võttis Harju Elekter üle neli firmat. Ühe huvitavama arengusuunana toob Allikmäe esile laevaehituse, kus investeeritakse väga palju nii töölaevadesse kui ka ristluslaevadesse. „Traditsioonilised pota-potad, korstnaga tossajad viiakse üle elektri peale ja see on meile põnev teema,“ selgitab Allikmäe, kelle sõnu liigub Norra fjordide vahel 1200 ro-ro-laeva. „Need kõik viiakse mingi aja jooksul üle elektri peale ja Harju Elekter tahab siin sõna sekka öelda.“Ambitsioone ei piira ammu enam Eesti geograafia, kuid Harju Elekter soovib olla ikkagi Eesti firma. „Meie strateegiline eesmärk võiks olla, et meie osakaal Eestis ei langeks alla 20% mahtudest. Aga aeg on näidanud, et selle 20% kaitsmine on keeruline,“ märgib Allikmäe ja nendib, et eelmises kvartalis oli see vaid 16,9%. Osakaalu vähenemine on tingitud pigem siiski kogukäibe suurenemisest, kohalik absoluutmaht on jäänud samaks. „Tinglikult ei ole me enam Eesti firma, aga tahame seda olla. Meie omanikud on Eestis, aga vägisi siia müüa ei saa,“ otsib Allikmäe tasakaalu. „See on au küsimus – miks me oleme Harju Elekter, mitte Soome või Rootsi Elekter.“