Kotkas alles võtab hoogu

28. juuli 2016, 10:00
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160728/LINKS/160729782/AR/0/AR-160729782.jpg

Pärnu külje alla Tahkuranda rajatud golfikeskuse restoran kannab nime Eagle, kotkas. Kuigi see on olnud avatud juba varakevadest, pole õiget hoogu veel sisse saadud.

Tahkuranna golfikeskus on Pärnu südalinnast mõnusa rattasõidu kaugusel. Linn on viimastel aastatel rattateid tublisti arendanud ja on ju tore, kui neid mööda on ka kuhugi sõita - linnalähedane lõunasöögikoht võiks olla lausa suvitaja unelm. Võib-olla see kunagi saab ka nii olema. Praegu toimib Eesti kauneima vaatega restorani ruumides söökla, mille sarnased arvasin olevat juba igaveseks välja surnud.
Mitte et mul sööklate vastu midagi oleks. Eagle´i puhul on aga lubaduste ja tegelikkuse (ja ka interjööri/eksterjööri ja pakutava toidu) vahel nii suur vastuolu, et pettumusest ei pääse ka karastatuima närviga näljased.

Kõlav reklaam.

“Kaasaegne Euroopa restoran”, lubab golfiklubi FB leht. Sealt leiab ka menüü, mis sisult tagasihoidlik, kuid millele on  lisatud paljutõotav tsitaat Albert Einsteinilt: “Elada võib kahte moodi  - üks on nõndaviisi, justkui poleks miski ime. Teine on niiviisi, et kõik meid ümbritsev on imeline”. Restoranide broneerimiskeskkonnas tutvustab Eagle end lausa kohana, “kus üllatatakse külalisi golfi sünnimaa Šotimaa ja Eesti köögi maitsebukettidel.” Igaks juhuks helistan ka ette. “Jah, tulge, restoran on avatud, me ootame teid,”  kuulen vastuseks.
Hõivatud oli ehk veerand laudadest, aga ilmselt polnud köögis piisavalt kokkasid või oli neil parajasti streik. Esimese poole tunniga jõudsid lauale ainult vesi ja mahl. Kolmekümne viiendal minutil lisandusid ka salatid: tükeldatud aedvili + valmiskaste + juust. Kuna leivataldrik ja võinuga olid olemas, tundsin huvi ka saia-leiva vastu. Neljakümne viiendal minutil see saabuski.

Kõik ei kõlba.

Salatid olid söödavad. Mida ei saa öelda koorese veiselihapasta kohta, mille olin pearoaks valinud ja olin sunnitud selle tagasi saatma. Asi polnud maitses - selle üle ikka vaieldakse -  vaid kvaliteedis: poolkõvad makaronid, vintske loomaliha ja kõrbenud hõnguga kaste. Palusin selle millegi veel lihtsama, näiteks hamburgeri vastu välja vahetada. Aga see polnud võimalik: hamburgeri ooteajaks arvas kelner 45 minutit ja nii kaua ei suutnud ma oodata. Lauanaaber tõstis lahkelt pool oma kohafileest ja praekartulitest minu leivataldrikule, sõime kuklit peale ja nälg sai kustutatud. Tõesti head kuklid olid. Kui alguses külmast kange või laual pehmeks sulas, et juba kuklile määrida andis, sai kokku päris mõnusa ampsu.

Hooaja kaup.

Maja poolt pakuti meile lohutuseks hooajalistest marjadest ja puuviljadest smuutit. Juulikuu keskpaigas oli hooaeg parajasti maasikatel, banaanidel, pirnidel ja õuntel. Maasika-pirnismuuti maitses iseenesest hea.
Ettekandjale tekitas meie ebaõnnestunud lõuna kimbatust, ilmselgelt oli sel südamlikul tütarlapsel meist kahju. Kui olime lahkumas, pidas ta vajalikuks vabandada: köögis olevat parajasti  keerulised ajad, kokad on vahetumas ja õiget peakokka polegi. Hea et ütles, olgu või lõpuks. Ainult miks ei võiks näiteks helistajaid ette hoiatada? Või FB sellest teada anda? Seal aga võetakse isegi Einstein imede lubamiseks appi…  

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. July 2016, 09:42
Otsi:

Ava täpsem otsing