Restoranitest: Kuldmokk, gurmaanlik linnuke

Pesa on kuldmokk teinud Falgi tee-Toompuiestee kulinaarsesse kolmnurka, ühe hoovi peale kiirsöögikohaga Hotokas ja rahvaliku kõrtsiga Pööbel. Gurmaanist kuldmoka pesa pole mingi vilets linnupuur, vaid korralik restoran. Küll väheldasevõitu ja puust, aga väga hubane ja soe.

Igal maal oma kombed

Toreda nimega restoranil on ka tore menüü. Road pärinevad Vahemere maadest, aga mitte ainult Itaaliast ja Prantsusmaalt, vaid ka ida- ja lõunakallastelt – Kreekast, Aafrikast ja Lähis-Idast. Peakokk on kreeklane Nikolaos Stavrakakis, kes natuke rohkem kui aasta tagasi tuli Eestisse Manna la Roosat käivitama ja on jõudnud enne Kuldmokka töötada veel ka restorani Katharinenthal peakokana.

Otsustasime, et kui Vahemere maade menüü, siis olgu eelroogade tooraine merest ja pearoogade oma maalt. Merelise tooraine valik polnud suur, eelroogades esindasid seda vaid sinimerekarbid ja kaheksajalad. Mõlemad olid maitsvad, priskeid kaheksajalakombitsaid täiendasid läätsed, vutimunad, salatilehed ja kalamari, sinimerekarpide kaste oli rikkaliku maitsestusega.

Pearoaks valisin sealiha. Kuigi aeglaselt küpsetatud seakõht tundus vahemerelikus menüüs võõrkehana, tahtsin teada, mida kreeklane meie pekilihaga teeb ja kuidas see maitseb koos viigimarja tšatniga. Sain osa ka lauanaabri tallekoodist, mis oli valmistatud Liibanoni vürtsidega.Millistega, ei tahtnud ettekandja alguses ütelda, olevat saladus. Pinnimise peale läks ikka kööki küsima ja saime kinnitust sellele, mida nina ja keel olid juba lahti lugenud – kaneel, vürtsköömen, tüümian.

Igal maal on aga omad kombed, Kreeka moodi seakõhu juurde ei kuulunud muud kui kaste ja vürtsmoos ning Liibanoni lambakoot oli sootumaks lisanditeta. Lihasööjad võivad rõõmustada: nii tallekoot kui ka seakõht olid suurepärase küpsetuse ja maitsestusega. Segatoidulised, kes liha kõrvale ka lisandeid tahavad, peavad praadi lisanditega täiendama. Valik on aga napp: grillitud sparglid trühvliõliga, Kreeka salat ja kartulipüree.

Mehised portsjonid

Igaks juhuks pärisin ettekandjalt, kas eelroogade-pearoogade mõõdud võimaldavad keskmise isu juures mõlemat nautida. Tema kinnitusel polevat see probleem, aga oli ikka küll – nii suuri lihaportsjoneid kui Kuldmokas pole ma vist enne restoranis näinud.

Kuigi ma ennast just väga närva isuga sööjaks ei pea, polnud mul Kuldmoka kolmekäigulise lõunasöögiga toimetulekuks vähimatki lootust. Kaks roogagi osutusid liiaks ja pärast prisket kaheksajalga ma rammusat seakõhtu lõpuni süüa ei suutnudki.

Lauanaaber jõudis ka magustoiduni, mis oli Itaalia üllatus – šokolaadipomm toorjuustutäidisega. Ainult üllatus kukkus läbi: see serveeriti siis, kui sööja oli parajasti natukeseks lauast lahkunud. Kuum šokolaad, mis pidi toorjuustu šokolaadikattesse augu sulatama, jõudis sööjat oodates jahtuda ning ei tulnud oma ülesandega toime. Koos magustoiduga jahtus ka tühjale kohale serveeritud kohv.

Nii et üllatuse serveerimist peaks veel harjutama, idee on ju hea ja omapärastest magustoitudest on meie restoranides krooniline puudus.