Tanel Veenre töötab nagu dünamo

Artikkel

- Uudised
- Mari Mets
- 1. mai 2015 kell 6:30
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tanel Veenre töötab nagu dünamo
Erilise lihviga poolvääriskivile on Tanel valmis kulutama poole oma kuupalgast.Foto: Meeli Küttim
Tanel Veenre lendab peale, süveneb, teeb järeldused, tõmbab joone alla ja võtab uue teema. Ta ei vaja kanalivahetuseks paljudele eestlastele omast üleminekuaega.
Nii jõuab Veenre olla oma 15tunnise tööpäeva jooksul iseenda üha kasvava kaubamärgi juht ja asjaajaja, kunstnik, täiskohaga õppejõud ja kahe kassi omanik ning öelda ikka, et tema elus loksub alati kõik iseenesest paika, sest tegelikult on kõik alati käeulatuses, kirjutab 29. aprillil ilmunud Äripäeva ajakiri Gentleman.
Tanel on karjääriteadlik inimene ja ta ei häbene seda öelda. Töö on tema jaoks nagu dünamo jalgratta küljes, mis paneb lambi põlema: see küll viib tulemuseni, aga samas ka taaslaeb ennast ja toodab uut energiat. Tema keskmise päeva faktipõhine kirjeldus jätaks temast üpris hüperaktiivse mulje, kui tema olemist ei saadaks pidev muheduse fluidum.
Teda ei ole võimalik ette kujutada häält tõstmas või närvitsemas. Ta on oma ajakasutuses üliratsionaalne ega raatsi seda raisata mõttetustele. Kutseid uhketele üritustele kuhjub tema postkasti pidevalt, aga ta ei raatsi raisata väärtuslikku tööaega nendel kolamiseks. Sõpradele õhtusöökide korraldamine oli varem sage ja tore tegevus, mida ta taga igatseb, aga siis võib juhtuda, et üheskoos juuakse liiga palju veini ja ta ei raatsi lasta uimasel hommikul lihtsalt näppude vahelt kasutult läbi voolata. Ta on mänginud peas mõttega välismaale kolimisest, aga ta ei raatsi kulutada aega seal sisse seadmisele ja uue olmega harjumisele.
Täna on homme eile, on deviis, mis talle väga meeldib. Selle juures teab ta, et iseenda elumustrit ei saa võtta ainuvõimalikuna – martjuurelik elufilosoofia logelemise ülimuslikkusest tundub mõnus, aga Tanel tõdeb, et iseenda olemise viis on ainus talle tuttav viis. Kohtumine Taneliga saab seega toimuda ka ainult Tanelile omasel viisil – minutitki raiskamata loengu ja ateljeetöö vahel kimab ta mööda vanalinna munakive oma peenikeste kummidega linnarattal suure ja koheva mütsituti lehvides kohale ja küsimused võivad tulla kohe, sest Tanel ei vaja aega sisseelamiseks.
Tanel Veenre (37)
Sündinud 5. mail 1977 Tallinnas.
On ehtekunstnik, väikeettevõtja ja kunstiakadeemia disainiteaduskonna professor, olnud ka kultuuriajakirja Muusa peatoimetaja, Eesti Ekspressi moekolumnist ja moefotograaf.
Võitnud Kristjan Raua nimeline kunstipreemia (2010) ja noore kultuuritegelase preemia (2012), lisaks kaks grand prix’d ühelt Eesti suurimalt moekonkursilt SuperNoova.
Tegutsenud kunstiareenil ligi 15 aastat, selle ajaga teinud kokku ligi 200 välisnäitust ja umbes 15 näitust Eestis.
24. aprillil avas koos rootsi ehtekunstniku Märta Mattssoniga HOP-galeriis näituse “Palindroom”, mida viienda peatusena pärast Münchenit, Stockholmi, Bangkokki, Kaohsiungi Taiwanis ka Tallinnas nautida saab.
Haridus:
1995-2001 Eesti kunstiakadeemia metallikunstikateeder, BA;
1997-1998 külalisüliõpilane Gerrit Rietveldi akadeemias Hollandis;
2001-2005 Eesti kunstiakadeemia metallikunstikateeder, MA.
Põhjamaade lummas
Kuigi Tanelile meeldib mõte logelevast eluviisist, teab ta, et ise ei suudaks ta kunagi niimoodi elada. “Selle eluviisiga on nagu trenniga: kui jätad ühe või kaks korda vahele, on järgmine vahelejätmine juba palju lihtsam tulema. On parem sellistele ahvatlustele üldse mitte järele anda. Ma võimlen igal hommikul ja see on väga oluline asi mu päevaplaanis,” ütleb ta. See on tema meelest üks Lõuna- ja Põhja-Euroopa vastuolu: kui valid mõnusa lösutamise, siis ei saa loota ka hüvesid, mis on majandusliku tootlikkuse tulemiks. Oluline on siinjuures märkida, et
Tanel on suur Põhjamaade eluviisi ja stiili fänn. Oma järgmise näitusegi avab ta Eestis koos rootslannast ehtekunstniku Märta Mattssoniga, kelle loomingu suur imetleja ta on.“Poliitiliselt ja sotsiaalselt mulle väga meeldib Skandinaavia ja eriti kogu Rootsi värk. Ma arvan, et Eesti võiks ka olla kunagi umbes selline. Ma mõtlen sageli, et rootslased on geniaalsed. Nad oskavad sünteesida nii muusikas kui ka disainis sõltumatut mõtlemist popiga, saades segu, mida pole piinlik ka müüa,” õhkab ta.
Teekond merihobudeni
Oma kunstnikutöös aga ei kipu Tanel materjale üle tähtsustama, sest tema meelest loeb eelkõige kunstiteose lugu, mitte materjal, millest see tehtud on. Ometigi kasutab ta omaehete tegemisel väga palju orgaanikat – loomaluid, putukaid või detaile nende küljest. Selliseid, mille kätte saamiseks ükski loom kannatama ei pea. “Taaskasutus tuleb mul loomulikult, ma ei tee seda lihtsalt taaskasutamise enda pärast. Nagu emad ja vanaemadki ei mõelnud vanasti, et nad taaskasutavad kõike. Nad olid lihtsalt sunnitud olema leidlikud,” selgitab ta.
Üheks Taneli tuntuimaks motiiviks on kujunenud merihobud, mille juures võlub teda eelkõige hobude müütilisus. Paljud inimesed ei ole kindlad, kas merihobud on ikka päriselt olemas. Taneli lummast sai õige pea osa ka publik, kes merihobumotiiviga ehteid kiiresti armastama hakkas.
“Mulle lihtsalt meeldis nende tüpaaž ja kuju. Kogu see muinasjutulisus, mis nendega kaasneb. Sageli teatakse fakti, et merihobu on olend, kes saab sisuliselt sugu vahetada. Aga see pole minu jaoks üldse oluline, mulle meeldib nende müütiline olemus. Nad on mõnes mõttes nagu Pegasus või Sfinks – inimesed mõtlevad, et kas nad on ikka tõesti päriselt olemas. Mõnele olen lisanud oma töödes veel ka tiivad, et rõhutada looduse ja kunsti suhte vabadust. Merihobudest said näitlejad minu muinasjuttude laval,” jutustab Tanel.
Muhedus keset kosmosetolmu
Tanel meenutab mulle kassi Lewis Carrolli raamatust “Alice Imedemaal” – tema naeratus jääb õhku rippuma ka siis, kui ta ise on juba ruumist lahkunud.
Tunnen Tanelit juba keskkoolist, seega peaaegu kakskümmend aastat. Ta oli juba siis mitmekülgselt andekas, osates kirjutada “Tõest ja õigusest” sellise kirjandi, mida lugedes ei jäänud magama (tõsi, raamatust endast ta seal eriti ei kirjutanud). Meil tekkis mõnus kamp, kes jäi koos käima ka ülikooli ajal ja osales erinevates segastes ja ägedates ettevõtmistes, olgu selleks siis noorte moekonkurss, isetekkeline kesköine fotosessioon või reiv laeval.
Tänu temale olen ma käinud ühes imelisemas kohas Itaalias – Mazzano Romanos. Seisnud rohkem kui korra vannis voolava vee all ja üritanud foto jaoks kangelaslikult silmi lahti hoida, tantsinud hullunult hommikuni ja vaadanud, kuidas tolm pisut väsinult päikesekiirtes langeb.
Oma andekuse juures on ta kahjuks ka tohutult töökas, Instagramis võib öötundideni näha värskeid postitusi Taneli kosmosetolmustest kätest. Sellest hoolimata suudab ta leida aega mõnusateks õhtusöökideks sõpradega, kus kerge ning lohaka elegantsiga valmib pealtnäha mitte millestki mõnus veinikõrvane.
Alahinnata ei tasu keskkonda, kus see hedonism aset leiab, sest Taneli kodu on erakordselt hubane ja hea maitsega kujundatud, mahutades palju sõpru, kunsti ning kaks kassi.
Anni Mäger, galerist ja Taneli klassiõde Pelgulinna gümnaasiumist
Kuul, mis läheb läbi saja südame
Ühes on Tanel veendunud – ilma statement'ita pole mõtet midagi teha. Ta selgitab, et tema kunstnikuna ei pea teadma kõiki tähendusi. Kõige suurem oskus on hoopis see, kui ta suudab luua midagi, mis on tähenduslik inimeste jaoks – mis loob nende jaoks tähendusi või tekitab tähenduslikkust. Seda ei saa kuidagi konstrueerida, sellised leiud on intuitiivsed ja harvad tulema. “Tähenduslikkus ongi see kuul, mis läheb läbi saja südame,” sõnab ta.
“Minu puhul toimib kõik nii sünergiliselt, mul pole mingeid verstaposte, alguseid ega lõppe, kõik võimalikud tulevikud on igas hetkes koos. Täna on homme eile. Mulle väga meeldib see ütlemine. Ühiskond või kultuur on nagu jõgi, milles mina olen kala või ainurakne, kellel on suures liikumises oma väike rada. Ma saan vajadusel hüpata kaldale, peituda mutta või minna vooluga kaasa. Võimalusi on nii palju, et kohati ajab see hulluks, aga samas jälle käivitab mind.”
Kunstniku mõttelendu oskab Tanel hästi ja näitlikult selgitada, võib-olla on selle taga ka tema kogemus kunstiakadeemia õppejõuna. Nimelt on ta täiskohaga disainiteaduskonna professor, kelle peaülesanne on töö disainiteaduskonna magistri õppekavaga. Tanelile on lähedane mõte kunstnikust, kes on kahe jalaga küll maas, kuid kelle silmapiir on pealpool pilvi. Nii püüab kutsuda ka tudengite ette peamiselt praktikuid, kes lihtsalt ja ausalt räägiks oma loo – unistustest kuni raamatupidamislike keerdkäikudeni. Tavaliselt peab ju kunstnik kõiki nendega seotud ameteid ise pidama enda ära majandamiseks.
“Kõikidest kunstiakadeemia lõpetajatest ei saa paratamatult professionaalseid kunstnikke, aga vähemalt saavad need inimesed mingi loovhariduse. Edukad on ju äris need, kes mitte ei kopeeri, vaid leiutavad oma tee. Hea näide on ülieduka kodumajutuse veebisaidi Airbnb asutaja Brian Chesky, kes on hariduselt hoopis disainer. Asjad ja arusaamad ei ole kivist. Näiteks voodi ei pea olema selline, nagu me näeme tavaliselt mööblipoes – meie tegime oma kodus voodiotsa näiteks vanast ukses ja antiiksest riidekapi kaunistusest,” selgitab Tanel.
Oma mitmest ametist tulenevalt kulub Taneli meelest liiga suur osa tema ajast erinevatele koosolekutele ja nõukogudele – EKA disainiteaduskonna ja kooli nõukogud, Ameerika kaasaegse ehte foorumi Art Jewelry Forumi ja kunstnike liidu nõukogud, mis on kokku koletu hulk tunde koosolekuid iga kuu. “See on sundseis, sest Eesti pingid on enamasti nii lühikesed, et kui oled tõestanud end tasakaaluka ja kildkondade ülese vaatlejana, siis kutsutakse igale poole,” märgib ta.
Inimeste inimene
Arvatakse, et loomingulise küpsuse saavutamiseks otsivad kunstnikud sageli üksindust või käituvad eraklikult. Tanel kinnitab, et tema on igal juhul inimeste inimene nii õppejõu kui ka ehtekunstnikuna. Ta tunnistab ausalt, et ehteid luues mõjutab teda see, kuidas vaataja või kandja võiks midagi vastu võtta, tajuda. Disainerina püüab ta vastata ootustele, kunstnikuna täita unistusi.
“Mind ei huvita sotsiaalne vääring selles mõttes, et ma ei käi naljalt ühelgi seltskonnaüritusel. Aga mind huvitab väga sotsiaalmeedia. See on kommunikatsioonivahendina lihtsalt niivõrd tõhus ja ma tunnen, et see on minu poolt ohjatav. Juhitavuse ja tõhususe suhe on briljantne. See on peaaegu kadudeta töö – info läheb otse õige inimeseni,” ütleb ta.“Kui Tom Ford tuli 90ndate teisel poolel Gucci peadisainerina jõuliselt areenile, oli tema edu võti see, et ta tabas ära ajastu ootuse. Selline popkultuurile omane lähenemine paneb mõtlema – mis oleks, kui sarnast sõnavara rakendada kõrgkultuuris. Ta astus oma ajastuga ausasse dialoogi. Kujutada iseennast igavikulises süsteemis tundub mulle egoistlik. Olgugi mingid asjad ajalikud, seda tähtsamad on nad oma ajahetkes. Igaviku püüdmine on mõtlemise lõks,” mõtiskleb Tanel.
Tanel Veenre on vaheldumisi kunstnik ja ettevõtja, endaga konflikti minemata.Foto: Meeli Küttim
Väiketootja ja kunstniku kokkupõrge
Tanel ütleb, et kokkupõrge või konflikt on sõnad, mida tema kohta kasutada ei saa. See, et ta kellegagi konflikti astuks, on võimatu. Äärmisel juhul vaidlevad mõnikord temas endas ettevõtja ja kunstnik.
“Üks on minu kui kunstniku kompromissitu nägemus ja ma realiseerin seda enamasti galeriinäitustel. Neid jõulise olekuga ehteid ostavad tihti kollektsionäärid, kes on sageli ise ka nende esemete kandjad. Teine asi on moeehete seeriad, mida ma turustan oma netipoes ja moebutiigikestes ning mille sündimisel räägivad kaasa ka kandjate eelistused. Potentsiaal oleks tohutult palju suurem, aga praegu teen ma kõike ärilises mõttes põlve otsas. Selleks, et hakata rohkem Eestist väljapoole müüma, peaksin ma suutma oma tootmist rohkem mehhaniseerida,” arutleb Tanel.
Praegu investeerib ta kogu oma ehete müügist teenitud tulu kasvamisse. “Äri mõttes, kus vaadatakse numbreid, on see muidugi pigem nali. Summad ja mahud on väga väikesed. Kui oleks mõni nägemusega usaldusväärne investor ja ma saaksin hästi toimiva koostöö mõne brändijuhiga, siis võiks ka plahvatuslikumalt laieneda. Oma vahenditega pole see mul aga võimalik,” märgib ta.
Moeehetest müüb Tanel üle 90% Eestis ja kunstist üle 90% välismaal. “Ma saan tegelikult igal nädalal kirja näiteks Taiwanilt, USAst või Prantsusmaalt, kus mõni butiik tahaks minu ehteid müüki võtta. Aga sellise suhte alustamine ei tasu end ära, kui suudan neile saata korraga näiteks kümme paari kõrvarõngaid. Need on ju põlve otsas tehtuna poolunikaalsed, kuigi mingit toodet võiks ma teha ka laevatäie, see teeks ka tootmist kõvasti odavamaks. Mulle meeldib mõte millegi ilusa ja ihaldusväärse tegemisest, millele inimesed saaksid väga lihtsalt ligi.”
Niisiis, konflikt Taneli kui ettevõtja ja kunstniku vahel on võimatu, sest temas saavad mõlemad otsad kokku ja eraldada ta neid enda sõnul küll ei oska. “Kunstnikuna ma ei mõtle raha peale. Aga ettevõtjana pean ma küll otsuseid rahast kantuna tegema. Raha, mida ma investeerida saan, tuleb müügist ja on seega piiratud. Mu pea on nagu raal, siiamaani on see õnneks nii hästi töötanud, et sinna pole sõlmi tekkinud. Vastuolu tekiks võib-olla siis, kui keegi teine teeks mingeid otsuseid minu eest. Kui ma annaksin reklaami või mingi muu osa enda eest kellelegi teisele teha ja ma näen, et ma ise teeks paremini, siis ma tahaks vahele segama minna. Kontrollifriiklust püüan ma enda juures kõvast lõdvendada ja olen seda elu jooksul ka õnneks omajagu teinud,” tunnistab ta.
Lahendab lootusetuid juhtumeid
Minu sõprus Taneliga on kestnud üle kümne aasta ja see on väärtus omaette! Esimesena tulevadki meelde tema valmistatud seenepirukad, väärtfilmid ja pikad jalgrattasõidud mööda Eestimaad. Tanel on inimene, kelle peale võib alati loota ja kellel on sõprade jaoks alati aega.
Sisukad filosoofilised õhtud koduses miljöös on andnud palju – julgust, tahet ja avatust. Julgust ja tahet minna üksi maailma avastama ei suuda igaüks sisendada. Taneli ideed on loovad ja mõtted positiivsed ning ta suudab ka kõige lootusetumale juhtumile lahenduse leida.
Robert Ossipov, Tallinna Vanalinna Täiskasvanute gümnaasiumi direktor, sõber
Kunstiostja paradoks
Kunsti ostavad valdavalt jõukad kollektsionäärid, kuid inimesed, kes seda samuti tõeliselt hinnata oskavad, on teised kunstnikud ise. Paraku napib neil selleks Taneli sõnul enamasti raha. Siis leiavad kunstnikud kaunite teoste omandamiseks ka muid viise, näiteks vahetamine. “Me ostame Aldoga (Järvsoo – toim) ka jõudu mööda kunsti, Aldo armastab seda ka väga. Koduseintel on klassikud nagu Evald Okas, Malle Leis, Uno Roosvalt ja Mall Nukke koos verinoorte kunstnikega,” mõtiskleb ta.
Tanel leiab, et kunsti ostmine sõltub suuresti prioriteetidest: inimene võib osta oma viimase raha eest teda tõesti kõnetava kunstiteose ja samas on inimesi, kellel on vajalik raha kogu aeg olemas, aga nad ei osta ealeski kunsti. “Ma ei ütle, et üks lähenemine on parem kui teine. Aga vaadates, millele kulutavad superrikkad oma raha, tundub see tihti pigem karikatuurse show-off'ina,” ütleb ta.
“Kunst ongi minu auto, mida mul oleks ilmselt rohkem, kui mul oleks vahendeid. Reisimine ja elukeskkond on asjad, millele ma ka raha kulutaksin. Ma püüan endale küll vähem asju soetada, et kodu ei muutuks muuseumi tagatoaks. Aga mulle meeldivad hirmsasti erilised antiikesemed ja kivid – erilise lihvi ja tooniga poolvääriskivile võin ma kulutada poole oma kuupalgast. Kuigi selle raha eest saaks osta näiteks jope ja kingad, aga jope võib mul olla kulunud ja varrukaotsad täiesti võidunud, ma ostan pigem selle kivi. Need seisavad küll hunnikus, mitte väärikates sametkarpides, aga mulle meeldib, kui asjad on lihtsalt.”
Viimane asi, millele Tanel raha kulutaks…
on riided. Kuigi Tanel H&Mist naljalt ei osta, ei tähenda see, et oma igapäevaelus kannaks ehtekunstnik vaid kalleid disainerrõivaid. Otse vastupidi – Tanel ütleb, et ta pole eriline stiiliinimene. Hommikul paneb kapist selga selle, mis ette jääb. Auguga sokid pole probleem. Kui rääkida erilisematest hetkedest, siis meeldib talle kanda teiste kunstnike loomingut.
"Mulle näiteks väga meeldib Uniqlo, mis on soodne, uuenduslik ja lihtsa vormiga disaini armastav Jaapani kaubamärk. See moekett on innovaatiline ja neil on väga lihtsad vormid. Vahel meeldib mulle kanda ka mingeid disainerasju, aga riided on viimane asi, millele ma raha kulutan. Ketlin Bachmann on teinud mulle näiteks imelise sametvesti ja Riina Põldroos püksid – aga seda ikka ehete eest,” loetleb ta.
Ehtekunstnikuna ei suhtu Tanel halvasti isegi kiirmoekettides müüdavatesse odavatesse ehetesse. “Ma suhtun maailma paljususse suure empaatiaga, püüdes mõista iga asja või idee rolli tervikus. Probleem on siis, kui kõik pallid hakkavad minema ühte väravasse. Ma ei arva, et kõik peaksid hakkama soetama unikaaldisaini. See oleks hirmutav. Nendel asjadel on oma aeg ja koht. See on loomulik, et näiteks teismeline tüdruk ostab odavaid ja kiiresti lagunevaid ehteid, mis sobivad ideaalselt eputamiseks paaril nädalavahetusel. Kui ta kannaks väga ekstravagantset disainerehet, siis tunduks see isegi üle võlli. Unikaaldisaini ja kunsti tarbija on enamasti küpse maailmapildi ja väärtushinnangutega eneseteadlik inimene vanuses 40 pluss. Ehetega on nagu ooperi ja balletigagi – nendeni jõutakse. On inimesi, kellel on piisav raha olemas, aga nad eelistavad ikkagi hoopis Kanaaridele minna. Teine inimene ostab pildi seinale ja läheb metsa jalutama,” jutustab Tanel. “Samas ei saa ka seda öelda, et ma oleks väga kõva metsas jalutaja. Ma jalutan kodust tööle.”
Reisidelt kogub Tanel emotsiooni ja inspiratsiooni.Foto: erakogu
Õhuloss ametlikuks
Praegu tegeleb Tanel pigem kultuuri loomise kui tarbimisega. “Kui sõidan rattaga oma stuudiosse Sõpruse kinost mööda ja vaatan kahetsusega kõikide nende filmide plakateid, mis võiks mind üdini läbi raputada, siis enamasti lõpuks tõden, et elu läheb edasi ja uued võimalikud raputused ootavad tulevikus.”
Taneli ettevõtte nimi, mille alt ta oma e-poes ehteid müüb, on Õhuloss. Samanimeline ehtekunstirühmitus oli Tanelil oma kolleegidega Eesti Kunstiakadeemiast juba varem olemas. Mõttekaaslaste seltskond käib ikka koos ja tänavu on nende näituste kalender eriti tihe, üheskoos astutakse näitustega üles näiteks nii Lissabonis kui ka Haapsalus.
Tanel ütleb, et ta tahaks, et tema järgmine äriline samm oleks ühe uue noore inimese tööle võtmine, et minna oma toodetega rohkem välisturgudele. “Minu peamiseks mootoriks on uudishimu, milline oleks üldse Eesti ehtefirma võimalus saada nähtavaks maailmas, mitte niivõrd kasumi või käibe numbritest ajendatud soov. Ma olen üdini praktik ja tahaks kõike enda naha peal proovida,” ütleb ta.
Müütiline Vogue
Mõned teavad Taneli kohta fakti, et ta on ainus Eesti ehtekunstnik, kelle tööd on murdnud välja tõelisse moepiiblisse, ajakirja Vogue.Tanel ise seda üle ei tähtsusta, gigantide ajastu sai tema sõnul 90ndatel läbi – enam pole üksikuid suure mõjujõuga superstaare, supermodelle, super-ajakirju või superseltskondi. Need on pihustunud.
“Mu tööd on olnud mõnel korral paaris numbris, aga see ei mõjuta mu tegevust. Mul peaks olema näiteks Londonis oma showroom, kes hakkaks selles samas Vogue'i tähelepanu tuules mu asju kohe edasi müüma või peaksin elama ise kohapeal, et olla õigetes suhtlusvõrgustikes,” selgitab ta.
“Itaalia Vogue'is ilmunud persoonilugu saan kasutada töövahendina, kui teised välisajakirjanikud või blogijad küsivad minult samu küsimusi, siis saan selle lingi saata, kus on vastused juba olemas. Briti Vogue'ist tehti mulle küll ise pakkumine, aga ma pidin selle eest maksma. Selle formaadi nimi oli Advertorial ehk advertisement pluss editorial, see oli külg, kus nad tutvustasid uusi tegijaid. Hispaania Vogue'is on mul olnud mõned kunstiasjad. Kui su tööd on kunstiraamatutes, on sellel palju suurem mõju, siis oled teatud staatuses ja asjad juhtuvad juba ise.”
Muhu maagia
Kui Tanel parasjagu loengute või näitustega mööda maailma kunstiülikoole või galeriisid ringi ei tiiruta, koosolekul ei istu või oma ateljees ei tööta, oskab ta tegelikult natuke puhata ka. Tema maagiline salakoht on Muhumaa. “Mulle tegelikult meeldib suvel linnas olla, mulle meeldis hirmsasti ka HU? linnasuve laul – see mahajäetuse tunne, kui kõik on läinud. Siin on siis nii mõnusalt kurb ja tolmune olla. Tühjad tagahoovid igal pool, sõidan rattaga Katariina randa. Paradiisi võrdkujuks on saanud minu jaoks aga Muhu, seal on mu sõprade suvekodu. Kui samadel sõpradel oleks sama lahe koht kusagil mujal, siis mulle meeldiks tegelikult ilmselt seal ka – maailm on ju lõpuks inimesed,” lausub Tanel.
Hetkel kuum