Tollid ei muuda tootmist efektiivsemaks

Taas on maasaadikud asunud ägedalt võitlema kaitsetollide kehtestamise eest. Tollid on see imerohi, mis peaks põllumajanduse järje peale aitama. Samas on selge, et tollidest riigieelarvesse laekuv lisaraha ei suuda mitte kuidagi põllumajanduslikku tootmist efektiivsemaks muuta.

Tollide mõjul tõusevad vastavate kaubagruppide hinnad, iga elaniku, ka põllumehe enda, ostukorv kallineb, mõne aja pärast tõusevad muud hinnad, tarbijahinnaindeks tõuseb, maksukoormus suureneb jne. Olemata küll spetsialist, julgeksin siiski käsitleda põllumajandusliku tootmise vahekorda muu majandusega. Lahutades põllumajanduse maaviljeluseks ja loomakasvatuseks, mäletan oma kooliajast, et Eestit ei peetud eriti sobivaks maaviljeluspiirkonnaks. Põhjuseks meie 58. laiuskraad, päikeseenergia nappus, lühike suvi, väheviljakas muld jne. Näiteks mais ei küpse siin kunagi nii kaugele, et areneks küps tõlvik, sest vegetatsiooniperiood jääb lühikeseks. Aga Eesti looduslikke tingimusi ei suuda kaitsetollid milgi määral parandada.

Paarkümmend aastat tagasi peeti Eestit sobivaks loomakasvatuspiirkonnaks.

Mustakirju piimakari ja seakasvatus katsid Eesti vajadused tookord umbes viiekordselt. Ehkki vajadused olid toona muidugi teised -- rasvavaba piim, halli värvi tärklisevorst, seapead. Loomakasvatus kujutas endast industriaalset suurtootmist, neli viiendikku saadustest veeti Eestist välja.

Kuidas me praegu igatseksime tolleaegseid ekspordinumbreid, aga muidugi praegustes, väliskaubanduse kroonilise puudujäägi tingimustes! Ma ei igatse tagasi aega, mil piltlikus väljenduses jõusööt veeti sisse ja liha-piim välja ning ainult läga jäi Eestisse. Ilmselt ei soovi taolist olukorda taastada ka praegused maasaadikud.

See polegi vist võimalik. Ent kui kaitsetollid suudaksid mingi imega suurendada meie põllumajandussaaduste eksporti, ainult siis oleks neil mingi iva sees. Kuid olen aru saanud, et kaitsetollide tinglikult kaitsev mõju on mõeldud abistama meie väiketootmist, võib-olla isegi sajanditetagust mõtte- ja elulaadi.

Mõttelaad, et peame suutma end ise ära toita, on täiesti aktsepteeritav ja ka praktiliselt realiseeritav. Nii väiketalu kui suurmajand suudavad oma elanikud ära toita. Nii on see olnud eile, täna ja on kindlasti ka homme. Küsimus on ainult, mis hinnaga.

Ebasoodsates klimaatilistes tingimustes on selleks hinnaks põllumeeste trots. Väiketalu peremees teeb rasket tööd, toidab pere ära ja tuleb ots otsaga kokku. Samas hindab ta sellise majandamisega, mis hakkab lähenema naturaalmajandusele, oma tööjõudu väga madalalt. Töö ja saak rahalises väljenduses ei ole proportsioonis. Sest saagi hinda ei määra mitte tootmiskulud Eestis, vaid seal, kus toodetakse selle põllumajandussaaduse põhimass. Ka seda asjaolu ei suuda kaitsetollid milgi määral väärata.

Mõttelaad, et Eesti peab suutma toota nii palju põllumajandustooteid, et end ise ära toita, on üle-Eestiline naturaalmajandus. Et Eesti suudab end ära toita, seda ei ole vaja tõestada.

Oletame, et Eesti rakendaks n-protsendilised tollid kanakoibadele. Põllumehe töö muutuks (ajutiselt?) kasumlikumaks, sest linnuliha hind tõuseb. Ent tootmisprotsess sellest efektiivsemaks ei muutu. Islandil tuleks rakendada võib-olla 5n-protsendilised tollid kanakoibadele, et Islandi farmer ots otsaga kokku tuleks. Ja USA peaks kehtestama tollid atlandi heeringale, et Colorado farmer saaks neid kasumlikult basseinis kasvatada.