Tunnistus ametnikule

Kaitseministeeriumi kabinettides ja koridorides on liikumas mõtted muudatustest, mis tuleks teha ametnike tegevust reguleerivas avaliku teenistuse seaduses.

Parandused näeksid ette, et ametnik vajab ametialaseks edutamiseks tunnistust riigikaitseliste teadmiste ja valmisoleku kohta.

Kõik me oleme kuulunud või lugenud sellest, kui raske on saada või meelitada riigitööle spetsialiste, kes oleksid piisavalt pädevad ning samal ajal ka riigileivaga rahul. Seni pole veel kuulnud, et nende ametisse võtmise või edutamise üle otsustamisel oleks aluseks võetud, kuidas nad riigikaitsesse suhtuvad.

Eelnõu vajadusest rääkijad võivad muidugi tuua eeskujuks riike, kus midagi analoogilist toimib. Eestis sellist süsteemi kehtestada oleks aga minu arvates täielik mõttetus.

See pärsiks potentsiaalsete riigi- või omavalitsusametnike ringi veelgi, sest nad kõik ei pruugi just asjadest aru saada samamoodi kui militaarametnikud. Tõsi, viimaste puhul võiks selline punkt ju kõne alla tulla, kuid loodetavasti on nad niigi piisavalt riigikaitselise mõtteviisiga. See kuuluks justkui loomulikult nende ameti juurde.

Seadusemuudatuse vastu räägib veel tõdemus, et kui on juba tunnistus, siis võib olla üsna kindel, et selle omamine tähendab ka järjekordset ebamäärastel alustel makstavat lisatasu ametnikule. Sarnaselt näiteks võõrkeeleoskusega, mida võib kümne protsendi kaupa rahasse ümber arvestada.

Ehk ongi selline eelnõu-unistus just lisatasu-soovist kantud? Sest kes muu kui kaitseministeeriumi ametnikkond teab paremini, kes on meie vaenlased, kustpoolt rünnakut oodata ning missugusesse metsatukka sellisel juhul, kott seljas, koguneda.