Nood ahvatlevad ja hullu(tava)d arvud

15. jaanuar 1998, 00:00

Kui on mängus arvud, siis olevat tegemist tõsiste ja tõeste seikade/sündmuste/nähtuste ja muu seesugusega. Paraku mitte alati.

Uue aasta üks hinnatõusuobjekt on elektrienergia, mille hind on Eestis ikka põhjendamatult madal, ent mujal, st lääne- ja põhjakaares loomulikult põhjendamatult õige. Ent tõestus käib kummalist rada mööda.

Näitena võetavate riikide elektrienergia ühe kilovatt-tunni hind esitatakse millegipärast Eesti kroonides. Seejuures väära ajahetke rahakursinäitajate abil (Äripäev 16.12.97 ja Sõnumileht 28.05.97). Samas lisatakse veel teinegi tahtlik/tahtmatu eksimus -- välisriigi tarbija makstavat hinda sokutatakse eeskujuks Eesti Vabariigi tarbija rahakotist makstava hinna tõstmiseks.

1997. a 1. jaanuari seisuga maksab viidatud ajalehtede andmeil nn kodutarbija ühe kilovatt-tunni elektrienergia eest (sedapuhku riigi enda vääringus): Eestis 0,60 EEK, Soomes 0,51 FIM, Rootsis 0,84 SEK, Suurbritannias 0,10 GBP.

Ärgem jäägem poolel teel pidama, veel pole andmed omavahel võrreldavad. Tõese pildi saamiseks toogem juurde ka vaadeldava riigi keskmise töötaja/mõne esindajarühma töötasu.

Rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) andmeil oli 1996. a oktoobrikuu seisuga keskmine töötasu riigiti: Eestis 3000 EEK, Soomes 9000 FIM, Rootsis 17 500 SEK, Suurbritannias 1 200 GBP.

Niisiis keskmist kuutöötasu saanu pidi ühe kilovatt-tunni elektrienergia eest tasumiseks tegema tööd keskmiselt: Eestis 25, Soomes 7, Rootsis 6, Suurbritannias 10 minutit. See on nüüd tegelik olukord -- oma riigis kehtestatud elektrienergia hinna ja samas teenitud töötasu suhe.

Teine arvudega põnevalt mängitav mäng on õpetaja/õpilaste suhe.

Keegi on lendu lasknud kõlaka, et igas klassis peab olema 30--35 õpilast. Mitte mingil juhul vähem. Siis on koormatud nii õpetaja (tööga, st õpetamisega) kui klassi põrandapind (õpilastega). Ning hoidku taevaisa, et õpilaste arv klassis ei väheneks näiteks 15--20 peale.

Täna tuuakse veel mängu niinimetatud pearaha, iselaadne kooli rahastamisalus. Seega, mida rohkem õpilasi, seda enam (pea)raha kool saab.

Ent teisiti arutledes tuleb meil lahendada järgmine ülesanne. Tund on 40--45 minutit, klassis 30--35/40 õpilast. Kui palju tähelepanu, sooja ja karmi pilku, tunnustust, kontrollimist jmt õpetajal iga õpilase jaoks jätkub (näiteks minutites mõõdetuna)?

Kui aga klassis oleks 10--15 õpilast, saaks õpetaja rohkem igale õpilasele, nii priimusele kui kirstunaelale, tähelepanu osutada. Loodetavasti paraneks ka «toodangu» kvaliteet.

Niisiis, kas arutul hulgal õpilastega klass või n-ö ohjatava õpilastearvuga klass? Hindamisalus peaks olema kvaliteet, mitte kvantiteet, st hulk.

Kolmas näide on seotud ühe tundmatu teguriga, mille nimeks võiks olla kooli kvaliteet ehk maine. Kõrgkooli sisseastumiskadalipu edukalt läbinute alusel proovitakse nn päritolukoole edetabelitesse kohendada (Postimees 11.09.97).

Enim esindatud koolid (TÜ, TTÜ, TPÜ, EPÜ) järjestatakse vaadeldavasse ülikooli sissesaanute protsendi alusel. Seejuures sissesaanute protsent arvutatakse lihtsa(meelse)lt. Aluseks vaagitava keskkooli/gümnaasiumi lõpetanute üldarv ja sealt konkreetsesse ülikooli sissesaanute arv.

Miks seostatakse keskkooli/gümnaasiumi lõpetanute üldarv sealt ühte konkreetsesse ülikooli sissesaanute arvuga? Kas kõik vaagitava üldhariduskooli lõpetanud tegid nimme tollesse ühte ülikooli sisseastumiseksameid? Kui jah, siis vastus on õige. Kui aga ei, siis seesuguselt saadud protsent koole õigesti ei järjesta.

Niisiis kolm hullutavat arvudega (NB! inimeste arvamusega) manipuleerimise näidet.

Muide, kõik kolm on omamoodi poliitilise maiguga, riigi jaoks strateegilise tähendusega. Paraku tulem kannab endas pahempidi pööratud infot.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing